/nginx/o/2022/03/31/14457873t1heba3.jpg)
Aastaid on meie kaitsejõududele avaldatud poliitilist survet lubamaks paigaldada tuugeneid ja päikeseparke üle Eesti. Vaadates nüüd teleekraanil poliitikuid Aidu tuulepargi ehitust õigustamas, tekib küsimus: miks ja mille vastu on siis ikkagi meie kaitsevägi?
Alustuseks üks tulevikuvisioon: Hiina laev nimega OldOldRussianBear võtab Klaipeda või Peterburi lähistelt oma kõhu alla allveelaeva Whiskey on Rocks, mis lahkub küüdist Saaremaa tuugenite lähedal. Sonarid ei suuda seda tuvastada. Pärast mõningast põhjas lesimist tõuseb allveelaev pinnale ning saadab välja portsu rakette.
Passiivradar ei näe neid veel tükk aega. Kuhu nad siis lendavad? 10–15 minuti raadiuses on Ämari, Gotland, Stockholm, Riia, Ventspils, Pärnu. Nursipalu juures tuvastavad radarid raketid mõni minut enne plahvatust – sinna suunda jäävad ette Saarde valla ja Tootsi tuugenid…
Räägitakse sonaritest, passiiv- ja aktiivradaritest. Vaatame veidi lähemalt, mis need siis on.
Aktiivradar kiirgab sihtmärkide tuvastamiseks kindlal sagedusel impulsse ning analüüsitakse peegeldunud signaali. Radarid on head ja täpsed, kuid sõjaajal kasutud, sest nende tööaeg võrdub raketi lennuajaga.
Passiivradarid kasutavad objektide tuvastamiseks meid pidevalt ümbritsevat raadiokiirgust sagedusvahemikus 2 kHz kuni 2+ gHz, mida tekitavad raadio- ja televisioonisaatjad, mobiilimastid, alalis-vahelduvvoolu muundurid jne.
Mida kõrgem on radari sagedus, seda väiksemaid objekte on võimalik tuvastada, kuid samas väiksem leviulatus suurema sumbuvuse tõttu atmosfääris.
Siinjuures tuleb mängu oluline termin otsenähtavus. Tuulikud, päikesepaneelid, kõrgehitised on raadiosagedustele peegliks, mis sama hästi peegeldavad nii otsesignaali kui ka jälgitavalt objektilt peegeldunud signaali radarisse.
Kui objekt asub tuugenite taga, siis radar seda avastada ei suuda. Kui objekt asub radari ja tuugenite vahel, muutub olukord päris müstiliseks. Seni, kuni objekti peegelduv signaal on väiksem kui tuuliku labade tekitatud foon, on objekt radari jaoks müra. Kui objektilt peegeldunud signaali tugevus suureneb, võib radariekraanile ilmuda ka mitu objekti, neist üks on õige ja teised tema peegeldused. Seejuures võivad fantoomobjektid tekkida ekraanile varem kui objekt ise.
Asjalugu muutub väga hulluks siis, kui meie kolm statsionaarset superradarit pihta saavad ja üle Eesti peab kasutama mobiilseid üksuseid.
Radaritehnoloogia tehniline osa on muidugi siinkirjeldatust palju keerulisem – koos kasutatakse mitut passiivradarit, võrreldakse erinevaid sagedusvahemikke, signaalitöötlusel kasutatakse tehisintellekti jne.
Meres on passiivsonaritega objekti tuvastamine ja asukoha määramine tehniliselt paras pähkel. Hästi madalad sagedused – infraheli 1–20 Hz –levivad vees tuhandete kilomeetrite kaugusele, seevastu kõrgemad sagedused sumbuvad kiiresti (1 kHz 100 km, 10 kHz 10 km, 100 kHz 600 m). Suvel, kui meri on vetikaid ja muud orgaanilist hõljumit täis, väheneb levikaugus kordades. Balti meri on lisaks ka kihiline, mistõttu toimub sageduste murdumine ja peegeldamine.
Allveelaevade seireks paigaldatakse merre tundlikud hüdroforid, millega kuulatakse aluste tehtud müra, et määrata heliallika suunda ja nurka. Ja hüdrofore peab olema palju. Tuugenid meres muudavad selle ala ning ümbruse kümnete kilomeetrite kaugusel allveelaevade paradiisiks.
Tuugenite lähedal ei aita ka passiivsonari keerukad signaalitöötlus- ja analüüsitehnikad, sest tuulikud on kokku seganud ütlemata valju sageduste kokteili, mille spekter pidevalt muutub. Sellisel foonil on on väga raske, kui mitte võimatu eristada allveelaeva tekitatud heli.
Saaremaa läänerannikule planeeritud tööstuse häiringuala oleks rohkem kui 2000 km2. Kuidas allveelaevu sellest paradiisist peletada? Ainus kindel moodus oleks aktiivsonaritega varustatud laevadega kogu ala pidevalt skaneerida.
Hea, et kaitseväes on insenere, kes mõistavad manuaali lugeda ja seda ka kenasti lahti rääkida oma ülematele. Ja viimastele jääb soovida vaid üht: sirget selga rohepilves hõljuva valitsusega suhtlemisel!