ARNOLD RÜÜTEL 1928–2024 ⟩ Kodukant oli talle lõpuni väga armas…

PÕLLUL: Põllumeheks õppinud Arnold Rüütel kündis oma töömehetee esimesed vaod Saaremaal agronoomina, kuid sattus ka hilisemas elus tihti erinevate majandite külalisena põllule. Fotol on Arnold Rüütel 1988. aastal Sõrve sovhoosi külalisena vaatamas, kuidas lapsed rohimisega hakkama saavad. Foto: MATI OOLUP

Kui 10. mail 1928. aastal Laimjala valla Pahavalla küla Tooma perre teine laps sündis, võis isa Feodor rõõmustada, et ilmale tulnud poisslapsest saab kunagi talu ülevõtja. Oli ju Rüütlite peres varem olemas tütar Meery-Laine ning 30-hektarine koht tuli ju pojale edasi pärandada. Seda ei teadnud toona keegi aimata, et saatusel on poeg Arnoldiga hoopis teised plaanid ning et pisikesest karjapoisist saab kunagi hoopiski Eesti Vabariigi president.

Rita Loel “Arnold Rüütel – hingega kodusaare küljes” SH 19. septembril 2011

Meenutame Suurt Saarlast Arnold Rüütlit nende inimeste abiga, kes teda eluajal hästi tundsid ja temaga erinevatel eluetappidel tihti kokku puutusid.

Ants Tammleht, 1982–1990 Kingissepa rajooni TSN täitevkomitee esimees, 1990–1991 Saare maavanem: “Me suhtlesime Rüütliga üsna palju juba alates 1980-ndatest aastatest, kui ta oma suvila ei olnud veel valmis ja ta puhkas meil Kõrkvere kandis. Mäletan, et tal ei olnud seal telefoni ja ta käis mu ema juurest helistamas. Käisime vähil ja käisime ka koos jaanitulel.

1991. aasta putšipäevade ajal palus ta kõik tollased maavanemad Kadriorgu. Pidasime seal ühes ruumis nõu. Meiega tegeles riigiminister Raivo Vare ja saime juhiseid, kuidas mingites olukordades käituda. Kõrvaltoas püüdsid kaks Riia sõjaväeringkonna kindralpolkovnikut Rüütlit veenda, et tuleb alluda putšile. Rüütel ei andnud järele ja õnneks lahenes kõik ilusti.

Kui hakkasid tekkima omavalitsuslikud linnad ja vallad, olin ükskord tema juures Kadriorus. Rüütel oli siis ülemnõukogu esimees. Arutasime, et pagana kena, kui esimene omavalitsuslik linn ja vald oleksid Saare maakonnast. Rüütel aitas väga tugevasti kaasa, et nii läkski. Esimesed olid ju Kuressaare linn ja Muhu vald.

Puutusin Arnold Rüütliga palju kordi kokku ka hiljem. Laimjala kandis käisin tal suvilas külas ja ta näitas oma maid ja mereäärt. Ta oskas väga südamlikult rääkida, kodukant oli talle lõpuni väga armas.

Iseseisvumise aja maavanemad saavad igal aastal kokku. Kuni viimase ajani võttis Rüütel neist kokkusaamistest alati osa, oli sõbralik ja mõnus mees. Viimasel paaril aastal ta enam ei käinud, eks tervisehädad mängisid siin oma rolli.”

Ahti Viilup, endise Saaremaa piima- ja lihatööstuse direktor: “Meil olid Arnold Rüütliga väga head suhted, isegi supersuhted. Ta ei kutsunud mind Viilupiks, ta kutsus mind Ahtiks. Lausa uskumatu, et ta minust nii palju lugu pidas, mina muidugi ka temast. Mõtlesin isegi ajalehte leinakuulutuse panna, aga et tegemist on väga kõrge mehega, siis sinna kõrvale mina nagu ei sobi.

Rüütel suvitas oma kümme aastat piimakombinaadi suvilas Kakuna külas. Käisin teda siis iga päev vaatamas. Arnold ja Ingrid ööbisid seal vana aidahoone madalas kambris. Mõni päev tuli sinna ka külalisi, Tammleht Ants käis ja Liblik Prits.

Ühel jõululaupäeval olin koos abikaasaga presidendi juures Kadriorus. Mina, minu abikaasa, Ingrid ja Arnold Rüütel istusime neljakesi kohvilauas. Mäletan veel, et õhtul tekkis nii kõva torm ja tuisk, et ma ei osanud õieti Tallinnast välja sõita, aga lõpuks saime hakkama. Viimati helistasin Arnoldile mõned aastad tagasi.”

Tõnu Post, Kõljala POÜ ja Valjala POÜ juht: “Saan öelda, et me tundsime teineteist. 80 aastat tagasi õppis ta ju Kõljala põllumajanduskoolis. Iga kord, kui me kusagil kokku saime, meenutas ta õpiaastaid Kõljalas ning tundis huvi meie tegemiste vastu. Vastuvõttudel, kus me mõlemad viibisime, me ikka jutustasime.

Kindlasti tasub Rüütlit kiita juba selle pärast, et ta suutis väga paljudele selgeks teha euroliiduga ühinemise vajaduse. Ta oli vanema generatsiooni maainimeste seas ikkagi väga lugupeetud inimene, kahtluseta.

Kui Rüütel televisioonis pöördumise tegi ja rääkis väga veenvalt, miks Euroopa Liiduga ühinemine hea on, siis see mõjus. Nägin ise, kuidas tema üleskutse inimeste suhtumist Euroopa Liitu muutis. Viimast vajalikku kümmet protsenti liitumise poolhäältest võib kindlasti Rüütli teeneks pidada.”

Vilmar Rei, endine Laimjala vallavanem: “Mul oli Arnold Rüütliga palju kokkupuuteid, ikka päris palju. Kui olin vallavanem, siis me tihti suhtlesime. Teemad ulatusid seinast seina. Presidendiga sai räägitud tema oma majapidamise asjadest, küla-, kooli- ja vallateemadel. Eks alt üles sai küll vaadatud, aga suhtlesime täitsa vabalt.”

Eha Ennemuist, Saareküla külavanem: “Ma olen Arnold Rüütli külavanem, tema varem Rannaküla alla kuulunud Tulitu maakodu liideti pärast valdade ühinemist Saareküla alla. Käisin külavanemana neil korra suve jooksul ikka külas. Rohkem ajasin küll juttu Ingridiga, aga Arnoldiga ka. Kõik maailma asjad said läbi räägitud, kuigi mina pigem kuulasin neid kui targemaid inimesi. Kui ma esimest korda Tulitul käisin, ütles Arnold, et külavanemal peavad olema küla telefoninumbrid ja andis mulle kõik kontaktid.

Rüütlid osalesid ka küla üritustel, nagu Sulle Mulle laadad ja külakokkutulekud. Viis aastat tagasi külakokkutulekul tõmbas Arnold kui küla vanim elanik lipu masti. Viimasel kokkutulekul neid enam ei olnud, esimest korda.

Ilmselt jääb Tulitu edasi Rüütlite pere kätte. Üks lapselastest toimetab siin aktiivselt juba päris mitu aastat. Olen temaga suhelnud. Ta ütles, et Saareküla kodu ja sünnikodu Pahavallas olid vanaisal kogu aeg südames ka siis, kui ta ise enam kohale tulla ei saanud.”

Milvi Rapp, endine Laimjala raamatukogu juhataja: “Puutusin Arnold Rüütliga kokku looduskaitse seltsi kaudu. Kui me käisisme Eesti looduskaitse seltsi vabariiklikul kokkutulekul, siis Arnold Rüütel ja Debora Vaarandi otsisid Laimjala rahva üles ja tulid kättpidi tere ütlema.

Kahtla tuletorni 100. juubeli ajal 2007. aastal käisid Arnold ja Ingrid Rüütel mulle aitäh ütlemas, sest kirjutasin selleks puhuks väljaantud brošüürile teksti. Nad olid Kuressaares spaas käinud ja tulid siis mulle koju. Kunagi tegime siin kodukandiõhtu ja siis jäi Ingrid meile ööbima.

Tean, et Arnold Rüütel käis alati külas Laimjala kolhoosi esimehel Rein Jäel. Ta oli läbi ja lõhki hea inimene, tasakaalukas. Ühtegi halba sõna ta kellelegi ei öelnud. Viimati nägin Arnoldit ja Ingridit Nooda Mare korraldatud üritusel paar-kolm aastat tagasi. Siis ei olnud Arnoldi tervis enam kõige parem, aastad olid oma töö teinud.”

Luule Aadussoo, sõrulane: “Rüütel käis läbi Prits Liblikuga, kes nimetas Rüütli auks ühe oma spaahotellidest. Sõrves Rüütel niisama ei käinud. Isegi kui Prits ehitas omale Salmele maja, ei tulnud ta Salmele. Nad kohtusid linnas.

Üks kord Rüütel aga siiski Sõrves käis. Mina olin siis veel Torgu kooli sööklas kokaks. Oli teada, et president tuleb, ja ma küpsetasin lihapirukaid. Tegime talle seal eraldi kohvilaua. Koolisöökla menüü oli seinal ja Rüütel imestas, et kuidas saab kool sellise väikse raha eest lapsed toidetud.”