/nginx/o/2023/07/24/15477984t1hc295.jpg)
/nginx/o/2025/04/19/16786652t1hfb38.jpg)
Johannes Aaviku juubeliaasta esimese loo lõpus saatsime keelemagistri peale kohvi (mis ei pruukinud olla espresso macchiato) konsumeerimist jalutama - rahulikult ja mõõdukalt - , sest tinse füüsiline koormus erutaks liialt närvisüsteemi.
Millised aga olid me keelemeistri esimesed ja tundub, üsna elevad muljed, kui ta 74 aastat tagasi aprillis esimest korda Londonit väisas ja Eesti Hääle ajakirjanikule peale jalutuskäiku intervjuu andis? “Joh. Aaviku esimesed muljed Londonist on head, ta on saanud juba väikse pildi hiigellinna suurusest ja Kuresaares sündinuna (Johannes Aavik sündis ikka Randveres - MK) meenub talle kohe, et maaalalt haarab ju London kogu meie Saaremaa!”
Aavik viibis Londonis 1951. a aprillis kümme päeva, et osaleda Eesti PEN-klubi esindajana PEN-klubide rahvusvahelise juhtkomitee koosolekuil. (Selgituseks ja raamatuaastale paslikult, et PEN-klubi on ülemaailmne kirjanike ühing, mis asutati Londonis 1921. aastal ja mille esimene president oli John Galsworthy, kelle “Forsyte’ide saaga” on eestlasile vast tuntuim. Eesti PEN-klubi asutati 1928. aastal, selle sulgesud 1940. aastal Nõukogude okupatsioonivõimud ja taastasid pagulusse siirdunud kirjanikud 1946. aastal Stockholmis.)
Suurbritannia Eesti Hääle ajakirjanik uuris, mis Aavikul Rootsis parajasti käsil ja sai vastuseks, et käimas on ettevalmistused uue Nobeli laureaatide sarja väljaandmiseks, milles oleks esindatud Nobeli kirjanduslikud laureaadid 1938. a. alates, nagu Hermann Hesse, William Faulkner, André Gide jt.
Ajakirjanik huvitus ka, kas keelemeister on loonud viimasel ajal uusi sõnu. Aavik vastab: “Olen loonud Rootsis rohkem uusi sõnu kui kodumaal — üle 300 tüvisõna, millest mõned olen avaldanud “Välis-Eestis.“ Uuematest sõnadest, millistega ma ise olen rahul, võiks nimetada ~hüüm, hüümu — pro. näovärv. Edasi — vüün, vüünu — ööpäeva kohta.“
Niisiis, me keelemeister oli ise rahul lühikese sõnaga vüün pika sõna ööpäev asemel, milleks “Keele konksvingerduste” autori Monika Undo sõnul sai Aavik eeskuju rootsikeelsest sõnast dygn, mis just 24 tundi ehk ööpäeva tähendabki.
Seda on kohane meenutadagi nüüd, mil pärast kella keeramist oleme esimesi nädalaid tajunud muutust me ööpäevarütmis - või vüünurütmis. Aavik polnud aga esimene, kes ööpäeva soovis lühendada. Undo kirjutab, et “1930. aastal lõi keelemees Manivalde Lubi sõna ööp (ööba, ööpa). Näitelausena on Lubi toonud „Vihma sadas kaks ööpa järjest”. 1937. aastal ilmunud ÕSis on ööp juba olemas. Keeleteadlasele Johannes Aavikule ei meeldinud ööp sugugi, sest tema meelest polnud see kõlaliselt kuigi hea.”
Kulus paarkümmend aastat ja Aavik pakkus ise välja vüünu. Kumbki sõna siiani kasutuses pole, kuigi miks ei võiks me öelda: “Puuk muutub aktiivseks, kui ööba keskmine temperatuur on +7 kraadi.” või “Puuk muutub aktiivseks, kui vüünu keskmine temperatuur on +7 kraadi.”
Või korraks veel tagasi 1951. a Londonisse põigates võiks pakkuda, et saarlasest keelemeistril oleks jagunud jalutamist ja vaatamist ööpade kaupa ja vüünude viisi, sest valmimas oli Royal Festival Hall, mis avati pidulikult osana esimesest suurest sõjajärgsest kultuurifestivalist “Britannia Festival”, kus tänapäeval käib esinemas Paavo Järvi ning mille Londoni filharmooniaorkester eelmisel sügisel esimest korda Eestit väisas.