Nad sõudvad muudkui edasi

ÄSSITAJA: Mässumees Koit (Jürgen Gansen) on väge ja hakkamist täis ning mõistab saarlasi pitsitavaid raskusi osavasti ära kasutada. Foto: Mari-Liis Nellis

Saarte Hääl uuris Kuressaare Linnateatri uuslavastuse “Tasa, vaikselt sõudvad pilved...” vaatajatelt, mis mõtteid teatritükk neis tekitas.

Teatrihuviline Olavi Antons

Et tüki lavaletoomisega oli seotud ka Saaremaa muuseumi teadur Piret Hiie-Kivi, kes on Saaremaa mässu uurinud aastaid ning kelle arvates on enamik meist liialt kinni nõukaperioodi ehk siis selle traagilise episoodi ülestõusuna käsitluses, siis ootasin ma etenduselt loomulikult nende stampide murdmist. Ja mitte asjata.

Aga et see kõik nii tänapäevaselt mõjub, ei osanud ma oodata. Sest põhimõttelist vahet ma selles ei näe, kas adekvaatset infot ei ole üldse, nagu oli 1919 veebruaris Muhus ja Saaremaal, või siis allikakriitiline puhver ehk ajakirjandus asendub tasapisi (sotsiaal)meediaga, nagu me tänapäeval näeme – see on ka tänastele Koitudele ja Maridele tänuväärne pinnas. Ehk vaid poliitikud on tänapäeval rafineeritumad (aga mitte kõik), siinkohal kummardus Harry Kõrvitsale särtsakate topeltrollide eest. Ja parunitega on tänapäeval ka kitsavõitu, mis on küll ehk vaieldav, aga siiski pigem ju positiivne.

Kui pärast etendust koju sõitsin, tuli mul veel üks paralleel pähe. Kui meheeas külavanem läheb relakaga mürsu kallale, on ta oma Darwini auhinna* auga välja teeninud. Aga kui kamp jõnglasi leiab granaadi, mille küljest saab nii toreda rõnga, siis on see lihtsalt traagiline. Ja kuigi kahju on neist kõigist, siis millegipärast jõnglastest ikka rohkem.

* Darwini preemia laureaadiks on võimalik saada ainult postuumselt – selle eest, et keegi on teinud inimkonna genofondile heateo ja oma geeniahela katkestanud, saades surma isiklikust lollusest põhjustatud tegevuse, harvem ka tegevusetuse läbi.

Diplomeeritud näitejuht Kaie Rõõm-Laanet

Teatrisse minnes oli uudishimu – kuidas on nii mitmete allhoovustega ajaloosündmus lahti kirjutatud ja lavale seatud. Kas vaataja, kes pole teemaga eelnevalt tutvust teinud, jõuab pelgalt etendust vaadates tuumani?

Etendus oli hariv, silmaringi laiendav ja mõtlemapanev. Trupp ühtlane ja temporütm kenasti paigas. Nii suure koosseisuga lavastust ei näe meie teatris tihti ja üldmulje oli igati positiivne. Väike virin ka. Kui poliitikute/mõisnike (Arvi Mägi, Harry Kõrvits) mängus oli grotesk omal kohal, siis agitaator Koitu (Jürgen Gansen) oleks tahtnud näha jõulisema ja karismaatilisemana. Lavastuse lõpustseenid olid liiga kokku surutud, jättes mulje – vaja otsad kokku tõmmata. 

Tõdemus, et ei ole midagi uut siin päikese all, sai minu jaoks taas kinnitust. Näidendi autor Urmas Lennuk on öelnud: “Teadmatus, rumalus, vähene informeeritus – need olid selle sündmuse märksõnad.” Valimiste eelõhtul lavale jõudnud ja 100 aasta tagusest sündmusest jutustavas loos olid otsesed viited tänapäevale. Piiratud inforuumis olevat massi on lihtne manipuleerida!

Tõsist kiitust väärivad SÜG-i noored näitlejad! Amatööridest ja professionaalidest koosnev trupp oli laval ühtse ansamblina ja see on saavutus omaette. Markus Habakukk lipnik Tamme rollis mõjus usaldusväärse ja kindlustunnet tekitavana.

Saaremaa ühisgümnaasiumi õpetaja Rita Ilves

Teatrisse minnes ei olnud mingeid erilisi ootusi, kuigi materjaliga olin veidi kursis. Üldmulje etendusest on positiivne.

Meeldis väga tekst, kus on ka Urmas Lennukile omaseid mõnusaid kiikse. Lavastus üldiselt oli huvitav, lavakujundus päris põnev. Kui midagi ette heita, siis mingil hetkel ma ei jaksanud enam kuulata n-ö röökivat kõneviisi (vabandust väljenduse pärast). Saan aru lavastaja taotlusest, aga arvan, et nii mõnigi leebemas tonaalsuses mängitud hetk oleks vahest mõjuvamgi olnud. (Kuna lavastuses tegi kaasa ka kolm Krevera poissi, hakkas mul nende häälte pärast kohati hirm). Näitlejatöödest tõstaksin esile Jürgen Ganseni. Huvitavaid momente rollilahendustes oli kõigil.