KALLE LAANET: Kellele noritakse muhku?

Kalle Laanet. Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

“Kui võimuläbirääkimisi pidavad M&M Helme ähvardasid püssirohutünni tiku visata ja “hoiatasid” meid peatsete väga pahade tagajärgedega rahvarahutuste eest, ei saanud ma alguses asjast sugugi aru nii, nagu aastaid sisejulgeoleku küsimustega tegelenuna oleksin pidanud,” kirjutab riigikogu saarlasest liige, Reformierakonda kuuluv Kalle Laanet.

Kas tekkinud olukorda saab võrrelda mingis osas Tiit Madissoni 1996. aastal ettevalmistatud sõjaväelise riigipöördekatsega? Mille eest Madisson ka kohtu poolt süüdi mõisteti, karistuseks kaks aastat ja kaks kuud kinnist vanglat.

Eks me kõik ole juba harjunud kauaoodatud põhjamaise riigi rahuliku kulgemisega ja mingeid suuremaid oma rahva hulgast õhutatud konflikte ei kujuta hästi ettegi. Ja nüüd siis sellised sõnumid...

Kuid ega õpitu pole mälust kustunud, kogemused pole unustatud, teinekord läheb lihtsalt mõni hetk aega, enne kui õiged “sahtlid” avanevad. Nii hakkasidki hiljutised pildid rida moodustama. Üksikute episoodidena poleks neil tähtsustki olnud: milleks ähvardada kohtunikke? Milleks solvata õpetajaid? Milleks alandada arste ja ajakirjanikke? Kas ainult selleks, et oma valijaile meele järele olla? Et k...i valgekraed...

Kuidas näib seniste tülikülvipäevade rea lõpus rahvarahutustega “hoiatamine”? Ja milleks jutt kellegi valitsusest kõrvalejätmisest olukorras, kui väidetav kõrvalejäetav dikteerib valitsuskõnelusi?

Ma ei imesta põrmugi, kui meie õilsad rahvuslikud konservatiivid viimasel hetkel pilli lõhki ajavad, et mitte mingil juhul valitsuses vastutust võtta. 

Kas ei lõhna siin kahepalgelise kavaluse järgi: kui oleme valitsuses, siis paratamatult millegi eest ka vastutame. Ja valitsusega ei olda niikuinii kunagi rahul. Opositsioonis olles saame valimatult kõike ja kõiki kritiseerida, siis on meil alati mõttekaaslasi. Alati. Ja opositsioonis lärmates kogutakse hääli, eriti kui põhiline valijaskond on harjunud olema ise jännis ja nägema oma iidoleid kah justkui jännis olevat, sest – kõiges on alati keegi (teine) süüdi.

Niisiis ei imesta ma põrmugi, kui meie õilsad rahvuslikud konservatiivid viimasel hetkel pilli lõhki ajavad, et mitte mingil juhul valitsuses vastutust võtta. Selle asemel võib ju igasugusest vastutusest vabana jätkata tüli õhutamist. See ei ole keeruline, sest alati ja igas ühiskonnas, autoritaarses, leidub küllalt rahulolematuid.

Niisiis, kas hakkab selguma, miks tapelda õigusemõistjatega, põlata koolmeistreid ja pahandada tohtreid ja nõuda ajakirjandusele tsensuuri?