Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2022/11/30/14995833t1h2ce7.jpg)
/nginx/o/2019/04/27/11995442t1hfed5.jpg)
Lähevad aastad, mööda tõttavad päevad, libisevad käest hetked ning unistused ja püüdlused, mis täna tunduvad kättesaamatud ja kauged, on peagi, mõne aja möödudes, vajunud unustuse hõlma. Kas mäletame täna, millised olime eile, üleeile või aasta eest, mida lootsime või mille poole püüdlesime kas või aastal 1993?
Kas meenub, milliseid tundeid ja mõtteid tekitas Vene välisministri Andrei Kozõrevi esinemine Kaliningradis, kui mees laiemale publikule avaldas oma veendumust, et Vene vägede mõjuv kohalolek Baltikumis on vajalik? Vaevalt mäletab keegi veel Vene kaitseminister Pavel Gratšovi esinemist Brüsselis, kus too süüdistas Balti riike, et need ei soovigi Vene vägede väljaviimisele kaasa aidata.
Kas meenub see võidurõõm ja uhkus, kui Eesti 13. mail 1993. aastal vastu Venemaa ponnistusi ikkagi Euroopa Nõukogu täisliikmeks sai, mille peale suure naaberriigi välisminister ust prõmmides istungite saalist lahkus?
Kas tuleb meile veel meelde, millise üleva tundega vaatasime 2. veebruari „Aktuaalse Kaamera” uudistest, kuidas Stockholmist lahkub tulede säras suur ja valge reisilaev “Estonia”, et alustada regulaarset ühendust ammuigatsetud liinil?
Samal kombel võiks küsida veel mitmeidki kordi, kuid mina olen veendunud, et kõik, mis puutub negatiivsetesse emotsioonidesse, on mälust kadunud või kipub aja kulgedes ununema ja tuhmuma. Küllap on see ka õige. Muret, närvipinget ja valu igavesti eneses kanda teeks inimese haigeks, muudaks paranoiliseks. Arvatavasti on kurbade ja halbade emotsioonide unustamise võime meile looduse poolt antud kaitseventiil, mis ei lase katust pealt lüüa ning võimaldab ka tänaseid rõõme nautida.
Kõik eelnev tundub täna, kus oleme NATO liikmed ja Euroopa Ühispiruka osa, väga kauge minevikuna, kuid vaatamata eelpool öeldule, on vahel, kui juubeldus- ja kiidukisa iseenese saavutuste üle kurdistama kipub, tervistav ja kainestav maha istuda ning mõelda, kust ja kuidas me oleme tulnud ning kuhu oleme teel.