Kudjape kalmistut ootab ees laiendamine ehk Andeks, kas teil on veel ruumi

Foto: Saarte Hääl

Ehkki Kudjape kalmistu on spetsialistide hinnangul 2–3 aasta pärast täis saamas, ei tule tõenäoliselt kasutama hakata ekstreemseid meetodeid, nagu juhtus ühes Hispaania linnas, kus linnapea keelas surnuaial hauakohtade puudumise tõttu suremise sootuks.

Kalmistu probleemidega on viimastel aastatel tegelenud nii Kuressaare linnavalitsus, Kaarma vald kui ka linnavolikogu komisjonid, sel teemal on juttu teinud matuseteenuseid pakkuva ettevõtte juht Helju Välisson ning eks ole ka linnakodanikel, kel tihtilugu Kudjape-tee jalge alla võtta tuleb, omad pärimised – olgu siis parasjagu päevakohasemad või mitte.

Nii tõdes Helju Välisson hiljutises vestluses, et Kudjape surnuaed hakkab 2–3 aasta pärast täis saama. Sestap sai leheveergudel ka teema üles võetud, sest ehkki linnavalitsus on seisukohal, et ennekõike tuleb tegeleda elavate inimeste muredega, võib meist igaüks sattuda olukorda, kus tuleb kokku puutuda ka elu kurvema poolega. Kuid siis võib olla hilja mõtlema hakata, kust saada hauaplatsi või kuhu asetada urn – et kallist inimest igavesele unele sängitada.

Kuressaare abilinnapea Urmas Sepp ütleb, et kalmistu probleemiga on viimastel aastatel tegeletud ning praeguseks on jõutud sinnamaani, kus on leitud arhitekt – Tiina Tuulik arhitektuuribüroost Järve & Tuulik OÜ –, kes ka varem kalmistuid projekteerinud (sama arhitekti käe all on valmimas ka laste mänguväljak kesklinnas).

Arhitekt alustab peatselt

„Sügisel saame rääkida täpsemalt,“ lubab Sepp, kelle sõnul peaks septembris-oktoobris näha olema ka juba konkreetseid eskiise ja plaane, kuid täpsem eskiislahendus peaks valmima selle aasta lõpuks-tuleva aasta alguseks.

Arhitekt Tiina Tuulik ise ütles eile, et on küll andnud Kudjape kalmistu laienduse projekteerimiseks oma jah-sõna, kuid lähteülesandeid ei ole linnavalitsuselt veel saanud. „Hakkan tööle ikka siis, kui hinnapakkumised on tehtud ja leping allkirjastatud,“ märkis Tuulik, lisades, et ehk kuu aja pärast oskab ta oma tööde-tegemiste kohta juba rohkem infot anda, „aga praegu pole ma veel kotisuust sisse vaadanud.“

Abilinnapea sõnul on kalmistu laiendamisega seonduvad probleemid olnud jutuks enam kui aasta. 2006. aastal korraldati vastavasisuline ümarlaud.

Kaarma vald, kelle haldusalasse kalmistu jääb, algatas detailplaneeringu 72 hektari suuruse ala kohta 23. oktoobril 2006. Planeering vaatab perspektiivis 50 aasta peale ning peaks vajaduse ka katma (arvestusega 150 uut hauakääbast aastas). Ehkki asjad on vahepeal toppama jäänud (vahepeal lahkus ametist linnaarhitekt, kes ka Kudjape kalmistuga tegeles), on nüüdseks vajalikud kokkulepped sõlmitud.

Kuna kalmistu ümber paiknevad nii era-, kiriku- kui ka riigimaad, oodatakse nüüd planeeringut, et vajadused – ka maade juurdesaamise osas – täpsemalt selguksid. „Kõige lihtsam on riigimaaga,“ nendib Sepp, kelle sõnul kavatseb linn Kudjape kalmistu laiendamiseks vajaliku maa riigilt enda omandisse taotleda. Riigilt soovib linn enda omandisse ligi 20 hektarit maad, millest pool jääks hauaplatsideks, pool aga surnuaia infrastruktuuri arendamiseks – see tähendab kabeli, parkla ja muu vajaliku rajamiseks.

Koostatav planeering peab määrama kalmistu laienduse võimalused perspektiiviga vähemalt 50 aastaks ning arvestades olemasoleva vajadusega (150 matust aastas). Et enamik Kudjapele maetavaist on linnainimesed, ongi Kuressaare linn võtnud kalmistu laienduse planeeringu koostamise ja finantseerimise enda kanda.

Kokku peaks surnuaed suurenema umbes poole võrra. Sepa sõnul tuleb planeeringut koostades arvestada ka sani-taartsooni kitsendustega.

Krematooriumi jaoks on Saaremaa liialt väike

Kalmistu-teemal hoiab silma peal ka volikogu eetikakomisjon. Komisjoni esimehe Bruno Pao sõnul tõstatas küsimuse nende komisjoni aseesimees, kirikuõpetaja Anti Toplaan.

Pao märgib, et surnuaed peab olema rahupaigale omaselt väärikas koht. „Oleme teemal poolteist aastat silma peal hoidnud,” tõdeb ta, märkides, et lisaks kalmistu laiendamisele on juttu olnud ka kabeli ehitamise vajalikkusest ning ka näiteks ideest rajada maakonda krematoorium.

Viimane ei tule küll eetikakomisjoni arvates Saaremaal kõne alla, kuna siinne vajadus on siiski väga väike ning lisaks puudub maakonnas gaasitrass, mis on krematooriumi töötamiseks hädavajalik. „See kõik läheks liialt kalliks,” ütleb Pao.

Ometigi on siin-seal jutuks tulnud ka nn urnimüüri idee, mis vähendaks hauaplatsidele minevat maa-ala oluliselt. Nimelt on urnimüür välismaa kalmistutel laialdaselt levinud. Tegemist on avadega müüriga, kuhu mälestusplaadi taha asetatakse urn kadunukese tuhaga.

Sinna on omastel võimalik viia ka lilleõied. “Seda teemat me puudutanud ei ole,” ütleb Sepp, korrates taas, et midagi konkreetsemat saab öelda ikka alles sügisel. Sama kehtib idee kohta hauaplatse soovijatele müüma hakata. Abilinnapea tõdeb, et sellisel juhul tekivad uued probleemid – kes neid hooldama hakkab?

Tiina Tuulik aga teab, et üha enam soovitakse urnimüüre ja ka puistekaevusid-väljasid rajada ka Eestis. Nii Metsakalmistul kui ka Tallinna siselinna kalmistul on olemas alternatiivsed võimalused urnimatusteks.

Kalmistud kannavad kohalikku kultuuri

Maastikuarhitektuuri õppinud Tuulik ütleb, et teda köidavad kalmistud just seetõttu, et neis on ühendatud maastik ja paikkonna kultuur. Ka välismaal käies astutakse tihti ka sealsetelt kalmistutelt läbi, teab ta.

“Kalmistud kannavad edasi kohalikku kultuuri ning uued moesuunad on selles valdkonnas väga visad juurduma,” märgib Tuulik. Oma töö kohta kalmistu laienduste projekteerimisel nendib arhitekt, et alati peab arvestama, kus asub leinamaja, kus teed, millised piirid seab ette muinsuskaitse, milliseid hauatähiseid ja -piirdeid võib kasutada.

Eestis on pea kõikides surnuaedades kõrvuti vana ja uus osa. Kudjapelgi on see nii. Tuulik ütleb, et kui vanadel kalmistutel on näha rohkem arhitektuuri, siis uutes osades torkavad silma elupuud ja keraelemendid. Ka meeleolu on erinev, sest uutes matmispaikades on veel vähe suuri ja varjavaid puid.

Arhitekti sõnul peab surnuaia laiendamisel silmas pidama ka seda, milline on tellija rahakott, st kas kujundatakse kõigepealt ära kogu maa-ala ning siis hakatakse matma või tehakse kõike järk-järgult – alustatades teedest. “Tallinna siselinna kalmistu laiendamisel tellis linnavalitsus kogu kujunduse ning alles siis võeti kalmistu kasutusele,” rääkis ta, lisades, et näiteks Käinas hakkas ta siis projektiga tegelema, kui uues osas oli juba paar uut hauda olemas.

“Kalmistute kiire täissaamine on mureks linnades,” ütleb kirikuõpetajast Kihelkonna volikogu esimees Rene Reinsoo, lisades, et tema teenida olevates koguduste (Kihelkonna, Kärla, Mustjala) surnuaedades on veel ruumi küll ja küll. Naljaga pooleks võiks ju inimestele soovitada maale kolimist – saaks ühe mure veel kaelast ära!

Ka Pihtla vallavanem Tõnu Hütt pole kuulnud, et valla kolmes surnuaias – Reos, Räimastes ja Pühas – hauaplatsidega probleeme oleks. “Meie kalmistud – nagu enamik maasurnuaedu – kuuluvad küll kogudustele, kuid nende haldajaks on vald,” räägib ta, lisades pärast väikest mõtlemist, et tegelikult võib Pühas küll matmiskohtadest puudus kätte tulla, kuid siiani pole seda veel keegi kurtnud ja ette ei ole selle küsimusega ka tegeletud.