Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/27/11999138t1hac84.jpg)
Igas koolis on olemas paar õpetajat, kes annavad koolile oma näo. Kes on justkui kooli firmamärk. Kelle kaudu teatakse kooli ka mujal. Saaremaa ühisgümnaasiumis on kahtlemata üks selliseid õpetajaid eesti keele ja kirjanduse õpetaja Rita Ilves.
Inimene, kes elab koolile, tänu kellele toimub Saaremaal suurepärane kooliteatrite festival Miniteatripäevad ning kelle õpilased koguvad igal aastal vabariiklikel festivalidel koolile tunnustust – olgu need siis olümpiaadi esikohad, etlejate konkursi preemiad või grand prix’d lavastuste eest.
Alanud on uus kooliaasta, mida teeb õpetaja Rita Ilves sellel aastal?
Ma arvan, et mõnes mõttes aasta on traditsiooniline – ikka õpetan gümnaasiumis eesti keelt ja kirjandust, 4. klassist alates annan teatriõpet, näiteringid jätkavad tegutsemist. Kreputlastel on sel aastal väike ümmargune aasta (meil saab 10 täis) – tegelikult septembris juba sai, aga me tähistame veebruaris.
Erandlik on aasta võib-olla selles mõttes, et ma sel õppeaastal ei ole klassijuhataja. Otsustasin aasta vahele jätta, et veidi puhata, ja kuna viimati oli mul nii vahva seltskond, siis pärast seda on raske kohe uut kampa võtta.
Mis teeb ühe seltskonna, st oma klassi, heaks?
Kui ma nüüd konkreetselt sellest klassist räägin, siis seal oli koos päris palju heas mõttes isiksusi, kes olid huvitavad, omanäolised, kes ei kartnud oma mõtteid välja öelda. Kindlasti põhiline oli nende juures see, et nad olid ise omakeskis väga rahul. Kõik leidsid aastalõpu arenguvestlustel, et neil on tore klass, neile meeldib seal olla.
Ma kirjutasin neile lennu raamatusse, et elu teevad huvitavaks kontrastid, ja neid nad oskasid mulle hästi palju pakkuda. Igas mõttes. Aga lõpptulemus on ikka hästi positiivne.
Kui lähedane sa üldse oled oma õpilastega?
Oi, see on nii keeruline küsimus. Ma arvan, et ei saa siin panna kõiki asju ühte patta kokku, sest paratamatult on näiteringide seltskond natuke midagi muud. Alates kas või sellestki, et seal me ikkagi sirgelt sinatame vastastikku. Mulle ei meeldi, kui mulle selles kontekstis „Teie” öeldakse. Seal on huviliste grupp koos, me ajame ühte asja.
Kui ma lihtsalt aineõpetajana klassi ees seisan, on selge see, et tuleb mingit distantsi hoida. Üldiselt ma püüan ikka koolielu ja isiklikku elu lahus hoida. Ka selles suhtes, et õpilaste isiklik elu on nende isiklik elu – see ei pea olema minu asi, kui see just koolis segama ei hakka. Ja kui on, et tahetakse midagi rääkida või kui on probleeme, siis see on teine asi.
Kui kaua sa õpetaja oled olnud?
Endalgi hirmus öelda – ma tulin kooli 84. aastal. Lõpetasin Peda ja siis tulin kohe Saaremaa ühisgümnaasiumisse. Tegin ka oma teise koolipraktika siin ja kuigi mul oli isegi Tallinnasse tööpakkumine, valisin raudselt Saaremaa.
Kui ma peaks koolist ära minema, siis see tähendaks, et ma läheks üldse koolist ära, mitte seda, et oma koolist läheks ära kuskile mujale õpetajaks. Kuna olen ise ka selle kooli vilistlane, siis võin pidada ennast meie maja patrioodiks.
Missugune õpetaja sa oled?
Kuri. Karm. Nõudlik. Eks ma mingil määral olen õpetajana ikka maksimalist. Minu põhimõte on see, et gümnaasiumi on õpilased vabatahtlikult tulnud ja siis peaks olema nende valik: kas saadame mööda kolm mõnusat aastat – aga kolmanda aasta lõpus nii mõnus enam ei ole – või siis on meil pigem natuke raske ja siis tuleb rõõmus üllatus kirjanditulemuste näol. Selles mõttes mu oma klass sel aastal tõesti tegi kirjandiga superüllatuse.
Mis on õpetajaks olemise kõige suurem rõõm?
(Naerab) Kõigepealt tuleb muidugi keelele see irooniline vastus, et juuni, juuli, august… Ma arvan, et just see, et kõik päevad on erinevad. Ja see positiivne, mis mingitel aegadel, mingites kohtades õpilastelt tagasi tuleb.
Olgu see siis mõni superhästi kirjutatud kirjand või mõni olümpiaadivõit või lihtsalt mõni lahe tund, mis sul on korda läinud ja lapsed on kaasa tulnud. Üheski teises ametis, võib-olla näitlejad väljaarvatud, ei saa ju nii palju lilli, kui õpetaja saab.
Niimoodi ei suudaks ma elu sees tööd teha, et ma lähen annan oma 6 või 7 tundi ja siis panen ukse kinni, et mul ei ole mingeid ringe, mul ei ole klassijuhatamist, et ma tegelen ainult tunniandmisega. Kohati on see tunniväline pool hästi oluline.
Sa oled õppinud eesti keelt ja kirjandust – kuidas teater sinu ellu tuli?
See tuli kuidagi natuke nagu sundkorras, sest kui ma olin praktikal koolis, siis praktikaklass palus kooli taidlusülevaatuseks natuke abi sõnakunstivallas. Siis ma täiesti nullseisust püüdsin midagi tegema hakata. Päris huvitav oli see kava tegelikult iseenda jaoks niimoodi kokku panna.
Tegelikult ma olen ikka öelnud, et luuleteater tekkis direktori karmil käsul (naerab).
Sellepärast et 16 aastat tagasi oli see just Viljar Aro klass, kellega ma taidlusülevaatuseks üht-teist tegin, ja läks päris hästi. Siis Viljar tuli ja küsis, et kas ma ei arva, et nüüd oleks aeg kooli luuleteater teha. Mina ütlesin muidugi vastu: ma ei saa, ma ei oska, ma ei taha, aga ta oli selleks ajaks lapsed ka suutnud ära rääkida, nii et mul ei jäänudki enam nagu muud üle. Direktorile veel ütled ära, aga kuidas sa lastele, kellega sa juba oled midagi teinud, siis ei ütled.
Nii ta hakkas vaikselt minema ja siis ma hakkasin kõrvale vaatama kõikvõimalikke kursusi. Selles mõttes on kooliteatrite koolituse pagas mul üsna suureks saanud. Üks huvitavamaid oli kindlasti aastane meistriklassi kursus Merle Karusoo juures, mis toimus paar aastat tagasi. See andis ikka väga võimsa tausta. Ja muidugi Rannalaagrid ja igasugused muud koolitused sinna juurde.
Mulle tundub, et pole läinud vist ühtegi aastat mööda, kui Krevera või Kreputlased poleks saanud mõnda autasu. Kuidas sa suhtud preemiatesse, tunnustusse üldse?
Kreveraga on selles mõttes olnud päris naljakas, et kui me olime natuke rohkem kui pool aastat tegutsenud, siis osalesime Tabasalus vabariiklikul alternatiivfestivalil – see oli meie elu esimene festival ja kogemust oli siis tõesti ametlikult luuleteatril pool aastat – ja sealt me tulime grand prix’ga tagasi. Me ise ei uskunud seda. Seda enam, et kõik teised etendused olid komöödiad ja meil oli pikk 40-minutiline väga tõsine luuleetendus.
Üks suurimaid komplimente vist, mis üldse on Kreverale tulnud, on sellelt festivalilt. Elmo Nüganen, kes oli žürii esimees, alustas lausega: „Tšehhovit parafraseerides tahaks öelda, et ainult provintsis võib veel siirust leida.” See oli see, mis tõesti hästi mõjus ja hinge läks.
Sa oled ka ise olnud teatrifestivalide žüriis. Mida arvad žüriitööst?
Mu enda jaoks üks põnevamaid žürii-kogemusi oli kuus aastat tagasi Rakveres vabariiklikul festivalil, kus Kreisis esindas Saaremaad, aga sealsed korraldajad kutsusid mind žüriisse.
Pärast seda žüriid oli tõesti selline tunne, et las ma olen see juhendaja parem, kes saab žürii käest piki päid, nii et laksub. Ma elan selle üle. Aga ma ei taha olla žüriis, sest see tagasiside andmine esinejaile on tegelikult väga keeruline.
Rakveres oli see veel selles mõttes hästi raske, et kõik, kes tahtsid, võisid hommikul suurde saali kuulama tulla. Üks asi on see, kui räägid trupiga nelja silma all, teed kriitikat, teine asi on see, kui kõik kuulavad.
Oled sa vahel mõelnud, et tahaksid teha teatrit näiteks rahvateatri näitlejatega või üldse n-ö suurte inimestega?
Ei taha. Mul on üks kogemus olemas, mitte küll rahvateatriga. See oli kunagi merepäevade raames. Oli muusikaline kõrtsilugu, kus ma sisulise poole kirjutasin ise kokku. Algselt oligi mul arusaam, et ma pean vaid kirjutama, aga pärast kuidagi sujuvalt suunati mind edasi ka lavastama.
Mari Ausmees tegeles seal muusikalise poolega ja tantsupool oli siis veel eraldi. Kuigi lõpptulemus oli täitsa vahva ja lahe, ei ole ma oma elus vist nii palju närvirakke kulutanud kui siis. Seal ei olnud püsitruppi, vaid oli hästi suur punt siit, sealt ja kolmandast kohast. Küllap see mõjus.
Mis aga puutub konkreetselt rahvateatrisse või sellisesse püsitruppi – ma arvan, et ei julgeks seal teha, ma ei oskaks. Seal vaatavad mulle vastu ikkagi täiskasvanud inimesed ja ma olen liiga rumal neid juhendama.
See ei tähenda, et ma peaksin oma õpilasi rumalaiks, aga ma arvan, et see elukogemuse tasand oleks õpilastega võrreldes võib-olla teistsugune. Õpilastega me saame rohkem otse asjadest rääkida.
Võib-olla ma täiesti eksin, sest see on mu oletus ainult.
Kui sul oleks võimalus valida, kes sa ise oleksid: kas näitleja või lavastaja?
Mitte mingil juhul näitleja. Ma ei oska laval absoluutselt olla ega mitte midagi teha. Tunnen ennast laval ikka niivõrd ebamugavalt. Ma võin proovis minna ja näidata küll, kuidas peab tegema. Me oleme aastaid õpetajatega teinud lastele selliseid pilaesinemisi ja ma olen üldjuhul kaasa teinud, aga ega ma ennast hästi ei tunne.
Mu elu kõige jubedam kogemus, kõige õõnsam tunne oli siis, kui Karusoo meistriklassi kursus lõppes etendusega. See oli dokumentaalmaterjal – lood meist endist, meie oma eludest, mis Karusoo kokku pani, ja me astusime selle pundiga ülesViljandis õpetajate teatrifestivalil. Tegelikult me saime seal väga hea vastuvõtu osaliseks.
Kes on sinu lemmikautorid teatris?
Eesti kaasaja autoritest Tätte, Kivirähk, Kivastik. Madis Kõiv mulle väga meeldib, kuigi ta on kohutavalt raske. Ja maailmakirjandusest… ma saan mõistusega aru, aga ma ei ole kunagi emotsionaalsel tasandil saanud aru, miks Tšehhovit nii väga nauditakse. Isegi kui on olnud ülikihvte, ülipõnevaid lavastusi, siis ma olen seda ikkagi pigem vaadanud kaine pilguga, mitte aga nii, et oleks tulnud hingevärinal teatrist välja. Ma ei tea, miks see nii on.
Milline on sinu viimane väga hea teatrielamus?
Viimane oli siin just ju hiljuti – „Minu oivaline lahutus”. Kui ma nüüd veel mõtlema hakkan, siis Draamateatri „Julia” – seda ma olen kolm korda näinud ja see on ikka täiesti täiega läbi raputanud. Siis ühe sügavama mulje jättis Rakvere teatri „Kahe maailma hotell”. Häid etendusi on hästi palju olnud, kõik ei tule hetkel meelde.
Mis teeb ühe etenduse heaks?
Minu jaoks on hea etenduse esimene kriteerium see, et kui etendus lõppeb ära, siis ma ei tahaks kohe üldse mitte plaksutama hakata, ma tahaks tükk aega veel vaikselt istuda. Ja ma ei taha pärast seda etendust kohe sellest kellegagi rääkima hakata. Kui on kehvemapoolne või halb etendus või selline, mis ei mõju, siis seda ma võin kohe saalist välja astudes analüüsima hakata. Hea etenduse puhul tahaks seda oma õhuruumi.
Sa said 2006. aasta eest Kuressaare linna Kaunite Kunstide preemia – kui oluline selline tunnustus sulle endale on?
Loomulikult on tore, kui hinnatakse ja meeles peetakse, aga… ma arvan, et mõneti võib-olla oleks palju suurem rõõm näiteks selliste asjade üle, kui näeks erinevatel suurüritustel linnavalitsusest või maavalitsusest inimesi, kes kooliga kokku puutuvad, ka läbi astumas.
Ma saan muidugi aru, et ametnikel on tööd küll ja veel, aga teistpidi võttes, kui meil on sellised vabariiklikud suurüritused, siis need ei ole ju mitte ainult kooli üritused – tegelikult on see ju reklaam kogu linnale, kogu Saaremaale. Tunnustuse üle on muidugi hea meel, aga piisaks ka sellest, kui lihtsalt aeg-ajalt vaatama tullakse, mis me teeme.
Rita Ilves
Sündinud: 29. september 1961
Haridus: Tallinna Pedagoogiline Instituut, eesti keele ja
kirjanduse eriala
Alates aastast 1980 Saaremaa Ühisgümnaasiumis
10 aastat hoidnud koos Kreputlasi, 17 aastat Kreverat
17 aastat olnud Saaremaa Miniteatripäevade peakorraldaja
Teised Ritast:
Kolleeg Saaremaa ühisgümnaasiumist, muusikaõpetaja Mari Ausmees:
Oleme head tuttavad üle 20 aasta ja peab ütlema, et ma peaaegu ei teagi teist nii vastutulelikku inimest kui Rita. Sageli isegi kõige kiiremal ajal leiab ta ikka aega aidata või nõu anda.
Samas on temaga alati huvitav rääkida ja ka meie loomingulised mõtted jooksevad kangesti ühes suunas – nii et meie koostöö koolis laabub hästi. Rita on väga põhjalik ja töökas inimene ning kadestamisväärselt hea mäluga – sadade kaupa fakte pilduda pole tema jaoks mingi probleem!
11. klassi õpilane, Krevera näitleja Reet Sillavee:
Rita ei ole mulle elus ühtegi tundi andnud, küll aga olen 6 aastat Rita käe ja juhtimise all teatrit teinud. Minu elu oleks hoopis teistsugune, kui selles ei oleks Kreverat ja Ritat!
Ma olen tänu sellele käinud ja näinud kohti ning inimesi, keda ma ei oleks kunagi kohanud. Ma arvan, et igasugune huvitegevus annab väga palju, aga eriti selline, millega kaasneb avalik esinemine. Mille muuga seda veel rohkem kaasneb kui kooliteatriga!
2007. aastal Saaremaa ühisgümnaasiumi lõpetanud ja Rita Ilvesega Krevera kaudu seotud Hendrik Kuusk:
Rita on õpetaja, keda teab ja mäletab kahtlemata iga SÜG-is kas või mõne aasta veetnud õpilane. Temast ja ta tundidest räägitakse legende ning värvikamaid pärle tsiteeritakse ka pärast koolitundide lõppu pidevalt.
Tema õpetamisfilosoofia erineb üsna palju teiste õpetajate omast, olles tihti väga radikaalne ja isegi karm, mistõttu on tema tunnid tihti ka kardetud ning vihatudki. Eesti keele ja kirjanduse klassis kõlama jäänud laused ei unune aga niipea, ükskõik kas neid tahetakse unustada või mitte.
Rita on tahes tahtmata jätnud oma jälje kõigisse tema klassist läbi käinud õpilatesse ja teeb seda kahtlemata ka tulevikus. Iga õpilase oma asi on aga see, millise tooniga märgi ta sealt kaasa võtab.