Märt Maripuul on terav hiir
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muhumaal elanud-kasvanud Märt Maripuu (21) lõpetas 2006. aastal Orissaare gümnaasiumi ja asus seejärel õppima Tallinna tehnikakõrgkooli. Nelja aastaga kogub ta teadmisi RAKENDUSARHITEKTUURI erialal, et ehitada midagi, mida kunagi ei lammutata.
Miks sa pärast keskkooli just rakendusarhitektuuri eriala kasuks otsustasid?
Olin nooremana veidike “autopede” nagu kõik poisid, ja juba pärast põhikooli oli plaan autodega lähemalt tutvuda. Ka vanem vend oli selles osas eeskujuks. Seda oleks samas koolis õppida saanud, aga joonestamistunnid gümnaasiumis ja väikesed katsetused oma kodumaja üles joonistada aitasid ümber otsustada.
Mõnikord tundub, et läksin arhitektuuri ainult sellepärast õppima, et ma oma kodumajaga rahul polnud. Aga nüüd tundub, et olen autodest n-ö “üle saanud” ja valitud eriala paelub. Varem ma ei osanud linnas jalutades majade vormi tagamaid näha, need tundusid lihtsalt karpidena. Nüüd on palju põnevam ja uudistamist jätkub kauemaks.
Mis eksameid sul vaja oli, et oma erialale astuda, ja palju teid vastu võeti?
Tegin kõik reaalainete eksamid (reaalkallakuga klass) ja lisaks ajaloo, ühiskonnaõpetuse, inglise keele ja kirjandi. Tulemusi oli üle ootuste ja alla ootuste, aga keskmine tuli päris kõrge. Meid võeti vastu 25 riigi raha eest ja 10 oma (või siis vanemate) rahakoti peal, aga tegelikult tuli grupp veel suurem. Mõned mehed, kes olid eelmisel aastal sisse saanud ja kohe akadeemilise võtnud, tulid nimelt sõjaväest.
Sisseastumiseks oli mul vaja inglise keelt, kirjandit ja kõige tähtsam, matemaatikat – sealt tuli kõige rohkem konkursipunkte. Lisaks oli joonistamine ning paar kompositsiooniülesannet vaba käega ja värvilisi pabereid liimides. Seda testi tegi vist üle 150 inimese, täpselt ei mäletagi. Aga nüüd on nad seda süsteemi muutnud ja vaatavad vist riigieksamite asemel lõputunnistusel samu aineid. Seda tasubki iga aasta uuesti üle kontrollida.
Mis aineid te üldse õpite, kas joonistamisoskus on õppetöös väga oluline?
Minu kooli tudeng peaks oskama julgelt mõelda ja seda julgelt paberil näitama. Ilusti joonistamine on paljuski õpitav. Mina polnud ammu joonistanud, kui katsetele läksin, aga sain hakkama. Teine asi on joonlauaga graafika. Kuigi kindel käsi terava pliiatsiga kulub algul kindlasti ära, siis tegelikult kolib joonestamine teisest kursusest suuresti arvutisse. Siis on teravat hiirt vaja.
Palju on tegelikult arvutamist ja füüsikatundmist nõudvaid aineid. Rõhk megapaskalites, kaal kilonjuutonites ja paindemoment kilonjuuton kord meetrites – igasugused tasakaaluarvutused saavad selgeks. Või ei saa. Kas seisaksid enda tehtud silla all või mitte?
Sul on õppekavas ka igasuguseid huvitavaid aineid, näiteks vaatlus – mida see tähendab, kas lähete lihtsalt maju vaatama?
Jah, meie läheme lausa Pariisi maju vaatama. Seekord maksab poole reisist Kultuurkapital. Eks me siis näe, millist esseed ja arutlust meilt hiljem tahetakse. Dekaan veab meid majast majani ja muuseumist muuseumi ning öösel ei maga keegi. Mõned, kes ei raatsinud lennupiletit osta, lubasid hääletades tulla. Usun, et meie õppejõud sobivad meile giidideks hästi. Neil on, mida jutustada. Ja meil on kindlasti huvitav kuulata.
Aga huvitavaid aineid on palju. Näiteks geodeesialoengus saime teada, et meie oma koolimaja on korralikult viltu vajunud ja mõõtsime ka seda, mitme sentimeetri võrra. Hoonete tehnoseadmete loengus saame koos kiruda meie kortermajade nõrka ventilatsiooni ja asjatundmatut soojustamist. Joonistamise lektor näiteks arutleb meiega vabadussamba üle, sest selle autorid on vaid mõned aastad tagasi meil sama eriala lõpetanud.
Tundub, et loominguline ja tehniline pool on õppekavas üsna tasakaalus, aga kui palju selle loomingulise jaoks üldse aega jääb?
On küll tasakaalus. Muidugi seda loomingulist poolt pead tihti kodus tegema öötundidel, siis kui keegi ei sega, siis kui esitamise tähtajani on veel viis tundi. Mina lausa kardan oma loomingulisi projekte, ei julge alustadagi, aga eks see on individuaalne ja vahel kiidetakse kah. Tehnilised ained saab pigem koolis kohapeal ära tehtud.
Näiteks arhitektuurse projekteerimise ained (“Suvemaja”, “Eramu”, “Saalhoone”) on loomingulised ja samal ajal ka tehnilised. Kõik algab ideest – kuitahes hullust – ja lõppeb vormistuse, makettide ja detailidega, mille kohta juhendaja võib sulle öelda, et “sellest trepist jäädki alla kukkuma” või “sinna hakkab sul tolmu kogunema, kas sa hakkad sinna ise ronima, et pühkida”. Idee poolest peaksid viimasel kursusel projektid juba täiesti ehitatavad olema.
Eriala nimi on RAKENDUSarhitektuur ja õppekavas on ka väga palju praktikume. On seda kõike tõesti vaja?
Arhitekti toetavad alati ehitusspetsialistid ja -insenerid, aga kui kõige elementaarsemaid asju pead üle küsima, siis kunsti tegemiseks aega ei jäägi. Paljud praktikumid on uhked ainult nime poolest. Näiteks joonistamise praktika tähendab joonistamist ateljee asemel õues ja ehituspraktika oli meil pigem pealtvaatamine kui reaalne meisterdamine.
Ent geodeesiapraktika käigus tegime ühest pargist küll korraliku plaani.
Tegelikult on see päris praktika ainult kolmanda kursuse kevadsemestril, siis peab endale mõnes büroos neljaks päevaks nädalas töökoha leidma. Paljud käivad tegelikult juba praegu tööl.
On sul juba plaan olemas selleks ajaks, kui diplom kätte surutakse – mida sa edasi tahad teha?
Ma ei kavatse enne kohustuslikku büroopraktikat tööd otsida, kui just midagi head ise sülle ei kuku. Võib-olla peaks välismaale magistrikraadi nõutama minema. Enne neljandat aastat pean ju ka ajateenijaks käima.
Olen mõelnud, et mulle meeldiks eramuid projekteerida. Ühele kindlale perele ja ühte kindlasse kohta. Ja neid saab ju üle Eesti teha. Veel ebamäärasemalt: tahaksin projekteerida midagi sellist, mis elanikele hirmsasti meeldib ja mida kunagi ei lammutata. Kui iga arhitekt ainult ühe sellise hoone teeb, siis peaks uutele hoonetele päris kauaks ruumi jätkuma.