Mui küla Ernst Soole sobib iga ilm

Foto: Saarte Hääl

Kui Maaleht avaldas 12. veebruaril pika loo üle Eesti tuntud ilmatargast, Peterburis sündinud ja Vellaveres elanud Vadim Želninist, tähistamaks omaaegse populaarse maamehe sajandat sünniaastapäeva, mõtlesin seda lugedes kohe Pöide valla Mui küla mehe Ernst Soo peale, kes omakandis samuti teada-tuntud ilmamees.

Jürikuu hakul, täpsemalt üleeile pärastlõunal lubas Mui küla Tooma talus pensionipõlve nautiv peremees lehemehe vastu võtta. Teel püüdsin autoaknast looduse märke jälgida. Ilm ei olnud üldse aprilli nägu – jahedavõitu, veelompidel jää veel sulamata, rohelist ei kusagil.

Automürinat kuuldes astus peremees toast õue.

“Leidsid ikka minu tare üles. Ega tänane ilm õue meelita, lähme aga kohe tuppa!” kutsus võõrustaja saabunu tuppa.

Majja sisenemisel ei saa aga kuidagi märkamatuks jääda välisukse kõrval seinal olev dolomiitplaat, millele kirjutatu annab teada, et just selles majas sündis 1900. aastal revolutsiooniline tegelane Aleksander Mui, kes 1942. aastal hukati.

“See oli juba siis siin, kui selle maja ostsime. Ma ei ole hakanud seda maha võtma, ikkagi ajalugu. Las inimesed mõtlevad, mida tahavad, aga huvitav ju…” rääkis ajaloolisest “eksponaadist” ligi kolmkümmend aastat selles üle-eelmisel sajandil ehitatud majas elanud Ernst Soo.

Ajakirjaniku jaoks üllatus missugune! Enne Mui külla sõitmist tegin kodutöödki, otsides internetist nii küla kui ka ilmatarga kohta materjale. Oma teada sain neid päris piisavalt. Netist võib leida, et Mui külas Tiidul on sündinud kirjanik Aira Kaal. Saarlasest kirjaniku “Kodunurga laastud” ilmusid siis, kui selle loo autor veel koolipoiss oli.

Internet annab ka teada, et 1985. aastal toimetati Mui külast Eesti põllumajandusmuuseumi eksponaadiks pukktuulik, et külas on muinasmälestiste nimistusse kuuluv kivikalme nimega Soamägi, et Tooma talu maadel on olnud ka ohvrikivi, mis ammugi lõhutud. Millal, kes teab.

Tooma talu valis Soo pere

Millegipärast arvasin enne Ernst Sooga kohtumist, et Saaremaa ilmatark ongi põline Pöide kandi mees või veel enam, elupõline Mui mees. Nüüd aga selgus, et Ernst on hoopis võrulane ja tema kaasa läänevirulane. Tõsi küll, Ernsti ja Milvi lapsed ning lapselapsed on sünnilt saarlased.

34 aastat tagasi sai Soo perel mandrimaal Kostiveres elamisest villand ja pereisa Ernst Soo tahtel kolis tollal veel kolmeliikmeline noor perekond Saaremaale. Pöide ühismajand vajas aednikke ja Räpina tehnikumist aiandusagronoomi diplomi saanud Ernst ja Milvi Soo võtsid pakkumise vastu.

“Elamispaiga saime Reinasse. Tööle minnes ja sealt tulles tuli sellest majast mööda sõita ja millegipärast hakkas see koht üha rohkem meid enda poole tõmbama. Ilmselt oli tõmme vastastikune. Meeldis selle paiga eraldatus. Talu ei olnud keset küla. Maja kuulus sovhoosile. Tollane direktor Aivo Kabur oli nõus selle meile eluasemeks andma.

1978. aastal hakkasime maja tasapisi elamiskõlblikuks kõpitsema ja 1979. aastal kolisime sisse – seega 30 aastat tagasi,” meenutas Ernst Soo.

Mui Toomale on Soo pere nii kinnistunud, et kusagile mujale nad sealt kolida küll ei taha. Ja milleks tahtagi? Kaunis loodus ümberringi. Talul on suur õunapuu- ja marjaaed. Peremees ja -naine mõlemad ikkagi aednikukutsega.

“Tänu sellele paigale ja oma perele tunnen ma ennast siin väga hästi. Haruldane koht!” kiitis peremees valikut.

Tooma pere ühte avarat tuba võib raamatukoguga võrrelda. Üks suur sein on põrandast laeni ja otsast otsani raamatuid täis. Riiuleid on rohkemgi. Kui palju trükiseid Soo perel üldse kokku, ei osanud peremees öeldagi. Silma järgi võib hinnata, et mitme tuhande ringis.

Pensionärist peremees loeb keskeltläbi kolm raamatut nädalas. Viimasel ajal on ta rohkem huvitatud ajalooraamatutest. Parasjagu lõpetas Tornimäe raamatukogust laenutatud Jonathan Bastable’i teose “Stalingradi hääled” lugemise.

“Väga hea raamat. Soovitan kõigil lugeda. Mõnevõrra on seda ehk raskegi teha, sest autor annab sõjasündmustest ja inimeste kannatustest sünge pildi,” hindas kirglik lugeja viimast lugemiselamust.

Mõnikord võtab pensionär kätte ka luuleraamatud. Mõnegi poeedi loomingut loeb ta originaalkeeles, näiteks Jesseninit.

Ilma kohta on Ernst Soo ülestähendusi teinud 30 aastat

1979. aastal rajati Mui Toomale ilmajaama vaatluspunkt. Esialgu hakkas ilmavaatlusi tegema Ernsti abikaasa Milvi.

“Mina hakkasin 1982. aastast ilma jälgima iga jumala päev. Täitsa huvitav kohe. Eks Želningi oli mulle selliseks kaugeks eeskujuks. Temast ju palju räägiti ja ta ise esines tihti raadios. Majandijuhina oli ta populaarne ja ilmamehena sai ta veel tuntumaks.

Populaarsust ma küll taga ei aja, aga kuna ma selle asjaga tegelen, siis aeg-ajalt on ajakirjanikudki mu käest ilma kohta mõnda asja küsinud. Ja lapselapsed, kui nad siin on. Vanaisa väljastegemised neid huvitavad. Räägin siis neile, et vaatan pilvi ja putukaid, jälgin linde ja loomi. Kui kajakas karjub, siis pole üldjuhul head ilma oodata. Ka päikeseloojangu ja pilvede kuju järgi saab ennustada. Vahel lapsed kutsuvad: vanaisa, tule tuppa. Ütlen neile, et praegu ei saa, mul vaja veel midagi jälgida,” maalis Ernst Soo pildi oma vaatlustest.

Vanemad inimesed ütlevad oma tarkusest ja elukogemusest, et aastaajad on nihkes. Talv tuli hiljem, kevad samuti. Lund on praegugi veel üksjagu ja jääd. Mis kevad see on?

“No ikka on kevad,” muheles ilmatark ja jutustas loo, kuidas nad abikaasaga mõni aasta tagasi aprilli lõpus Tornimäelt teatrist tulles lumme mattusid. “Läksime teatrisse, lund polnud ollagi. Vaatasime kahetunnise teatrietenduse ära ja kui me rahvamajast välja astusime, oli kõigi üllatus suur – maad kattis paks lumi. Seda oli nii palju, et sõiduautod jäid tee peal lumme kinni. Aprilliilm teeb just selliseid trikke. Eks see kuu lõpp läheb ikka rõõmsamaks,” arutles-ennustas ilmatark.

Eile oligi parasjagu sooja ja päike paistis ergult. Labidat esimeste soojade saabudes kohe maakaevamiseks Ernst Soo aga välja otsida ei soovitanud. Tema arvates on kevadisteks põllutöödeks tänavugi kõige sobivam aeg aprilli lõpp ja mai algus.

Möödunud talve hindas ilmataat normaalseks. Lundki oli parasjagu. Kevad on aga oma nägu näidanud, õigemini esimesed kevadekuulutajad. Sinililli on õitsemas nähtud ja rästikudki on talvekorterist päevavalgele roomanud.

“Elukestvuseks on mul koer. Käin temaga iga ilmaga väljas. Kõige pikema teekonna, kuuekilomeetrise ringi, võtan ette lõuna ajal. Päeva jooksul tuleb kümme kilomeetrit ära. Vahel käin jalgsi Tornimäe poes ka. Naine käib siin kohalikus firmas pilliroolaos tööl. Ütlen ikka, et naine teenib ja mina kulutan. Olen kodus nagu majandusjuhataja. Süüa teeb tema. Mina hoolitsen produktide eest,” selgitas Ernst.

Ennustused lähevad täkkesse ja ei lähe ka

Teadupärast on ennustamine tänamatu töö, ka ilmaennustamine. Staažikas ilmavaatleja Ernst Soo ei ole kindel, kas tema ennustused alati tõepärased on. Maalehes ütles Vellavere meest kuulanud Liivi Ehasalu: “Me tegime küll oma loomale heina tema ennustuse järgi, ta ikka ütles, et kui nüüd ära ei tee, oled laisk.”

Mui küla ilmatark kommenteeris seda nii: “Eksida sa ei tohi, aga hirmraske on ikkagi ütelda, millal on nüüd siis üheks või teiseks tööks see kõige optimaalsem aeg.”

Ernst Soo sõnul toimib looduseski tsüklilisus. Tema arvamuse järgi peaks seitsmeaastane halvailmaaeg sel aastal läbi saama ja vähemalt ilma poolest elu päikselisemaks minema. Elame-näeme.

“Tänavu ei olnud meil kahte aastaaega, vaid oli juba kolm. Talv oli ka. Lund jagus piisavalt. Mõnikord kipub sügis kohe kevadeks üle minema,” rääkis ilmatark.

Ilmaennustamise seisukohast peab Ernst Soo inimesi sipelgatest palju rumalamateks. Sipelgad tunnetavad vähemalt kolm päeva vihmasadu ette.

“Enne vihma nad kohe nii ärrituvad. Neid peaks igaüks ise nägema. Siis saab see mõistetavaks. Vareste kraaksumine ja kajakate kisa ei tähenda samuti päikesepaistet, vaid ikka vihma, tuult ja tormi. Ah et kas inimene ka midagi ette tunneb? Mina küll tunnen. Kui mul on hommikul raske olla, siis võib õhtul äikest oodata,” analüüsis ilmatark nii loomade käitumise kui ka iseenda enesetunde järgi ennustamist.

Kõiki tähelepanekuid ei võimalda leheruum kirja panna. Neid on palju. Tulevast ilma võib ennustada päikese, kuu, taevatähtede, pilvede, tuule, lindude ja loomade käitumise jne, jne järgi. Ilmavaatlus on hobi ja ennustamine vahest enese proovilepanekki – kas läheb täppi või ei. Mui mees muigas, kui ütles, et vaata, kui sa oled 30 aastat taevasse vahtind, siis midagi peab ju külge jääma. Ernst Soole on jäänud.