Metsloomad vallutavad maanteid
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Ega see linnalaps enam tea, kuidas lehm lüpsab või kana muneb...” Selline mõttekäik, mis pidi illustreerima linnainimese võõrandumist maaelust, oli nõukaajal vägagi populaarne.
Tänapäeval ei tea lehmalüpsist ja kanade munemisest ilmselt midagi ka paljud maainimesed (loe: maal elavad inimesed), aga metsloomade alal on tõenäoliselt ka linnainimesed spetsialistideks saanud. Ei ületa ju viimasel ajal uudisekünnist isegi Tallinna tänavatel päise päeva ajal hulkuvad rebased ja põdrad. Ja märksa rahulikuma elutempoga Kuressaares räägitakse lossikraavide juures elavatest rebastest kui loomulikust nähtusest.
Tasuta loomaaed
Kui aga Kuressaarest välja sõita, siis satud kohe tasuta loomaaiatuurile. Jah, ma saan aru, et loomad ja mets kuuluvad kokku, aga maantee ei tohiks siiski loomade tavapärane elupaik olla. Võin näiteks tuua oma igapäevase tööle- ja kojusõidu.
Vahemaa linnast koju on circa kolmkümmend kilomeetrit ning vähemalt ühte looma ma päevas teed ületamas näen. Igapäevasemad teeületajad on rebased ja metskitsed, aga olen näinud ka põtru, jäneseid, hirvi, metssigu ja veel mingeid vähemaid loomi.
Eks loomad ikka üle teed käivad ja püsisõitjana neid tavapärasemaid teeületuskohti ma tean ning nendega saab ka arvestatud. Samas mõtlen ma sageli õudusega, et mida peaks neil teedel tegema mõni võõras inimene? Saaremaa ju populaarne turismimeka! Või vähemasti tahame me saart sellisena näha?
Teel Kuressaarest Lümandasse pole ühtegi liiklusmärki, mis hoiataks metsloomade eest. Mitte ühtegi! Ja see pole siin miski personaalne virin, sest näiteks taksojuhid nimetavadki mu koduteed omakeskis loomaaiateeks. Olen mõelnud, kui mitu ränka liiklusõnnetust loomadega peaks neil teedel juhtuma, et hoiatavad liiklusmärgid välja pandaks.
Rebasejaht on jahimehele vaid kulu
Samas on liiklusmärkide panek siiski vaid võitlus tagajärgedega, sest tundub, et loomi on lihtsalt metsa liiga palju saanud. Vestluses jahimeestega on selgunud, et hoolas võitlus marutaudiga ning olematu nõudlus karusnaha järele on viinud selleni, et metsad on triiki täis heas toitumuses ja kena karvkattega rebaseid.
Ei tea mina, kas see jahimeeste jutt õige on, aga üks mu sõber tõi huvitava võrdluse oma elust: esimesel kahekümnel eluaastal nägi ta vaid üks kord rebast, nüüd näeb iga aasta paarikümmet. Ja elab mul see sõber enamuse aastast siiski suurlinnas!
Ka mulle endale tundub, et iga aastaga läheb olukord hullemaks, sest viimastel aastatel näeb juba maanteel mängivaid rebasekutsikaid.
Ilmselt loomad harjuvad üha enam inimese naabrusega, aga ilmselt on tegu ka nende arvukuse liigse suurenemisega. Terve metsloom teadaolevalt siiski inimest väldib, mürisevaid liiklusvahendeid seda enam.
Probleem on ilmne
Seniks aga, kuni asjaomased ametnikud teadvustavad probleemi olemasolu või siis vähemasti paigaldavad liiklusmärgid, tuleb autos (suurt) labidat omada, et oleks võimalik (õnneks enamjaolt teiste poolt) allaaetud loomi teelt kõrvale tõsta ja maha matta.
Ilmselt tekib ka küsimus, et mis jubedad teed need sellised on? Kihelkonna maantee ja Viidu tee. Ei tahtnud loo alguses konkreetseks minna, sest seesama jama toimub ju ka teistel teedel. Ainukesed loomade eest hoiatavad märgid olen ma leidnud Kuressaarest Kuivastu poole viival maanteel. Võimalik, et kusagil on neid veel...