Kodune õuemärk otsaees
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mulle oli lapsepõlve juttudest jäänud mulje, et kõige rõvedamate sõnade ja jõhkrama käitumisega koht on sadamakõrts. Enda kogemusest võin aga öelda, et seda vaiksemat kohta ma teist ei teagi.
Õepoega oodates läksime kord tuttavatega Veere sadamakõrtsi sooja. Pelgasin sinna minna, sest mitu kalalaeva tuli korraga sadamasse ja kõrts oli mehi täis. Nad istusid, mitmekuusest meretööst väsinud ja näost hallid, igaüks oma klaasi taga ja mõmisesid omavahel juttu ajada. Meie sisenemise peale keeras pead vaid mõni üksik. Kikitasin kõrvu nende juttu kuulates, kuid ühtegi roppust ma ei kuulnud.
Minu kodus ei ropendatud ja kui juhtus läbi astuma mõni kõvasti vanduv külamees, siis mainis papa kohe, et meil siin naistepere ja neil nõnda hellad kõrvad sellise jutu jaoks. Kui seda hoiatust kuulda ei võetud, hakkas papal varsti mõne asjatoimetusega tuline kiire, nii et võõras pidi lahkuma. Naabrimees oli viinalemb ja kuna tema kodutee läks meie õuest läbi, siis tuterdas ta sageli viimase jõuga meile, kust ta siis mõni aeg hiljem koju talutati, aga ta ei ropendanud.
Tukkus toolil istudes, ajas juttu, kui veel suutis, või laulis omatehtud laule, aga ka nende kohta arvas papa, et joomase inimese lollid laulud, mida naistel pole paslik kuulata. Praegu oleks see mees kuulus muusik, kuid sel ajal ei osanud ta talenti keegi hinnata.
Roppusi nagu käisest
Olen kunagi töötanud internaatkoolis. Sealne õpilaste tavaline kõnepruuk oli nii omavahel suheldes kui ka südametäiega töötajaile näkku karjudes kaunis vänge. Suust lendas vaid nelja-viietähelisi roppusi. Vahet polnud, kumma sugupoolega tegu, tüdrukud tundusid võib-olla jõhkramadki. Alguses lõi see ikka tummaks küll, kuid lohutasin end sellega, et paljud neist lastest olid käitumishäiretega, probleemsetest peredest, kes olid varakult pidanud tutvust tegema elu pahupoolega ja igasugu inimestega.
Ent tõeline šokk tabas mind koos tavakooli õpilastega bussi oodates.
Kamp 13–14-aastasi poisse-tüdrukuid seisis ninapidi koos ja ajas juttu. Tüdrukud itsitasid nagu teismelised ikka. Üks poiss rääkis nähtavasti midagi põnevat, mille peale meie ajal, aga võib-olla ka veel 20 aastat tagasi oleks tüdruk edvistades öelnud: “Issand, mida sa räägid!” või “Ära räägi!”
Nüüd pahvatas neiu suust: “No mida v.., ime m..!” Tundsin äkki, et maakera mu jalge all läks imelikult pisikeseks ja liiga ümmarguseks ning tahtis mind maha visata. Tuikusin pingini ja vajusin losakile istuma. Kui ma silmad tõstsin, olid poisid tõsiste nägudega. Nähtavasti oli neidise räige esinemine neilegi liig jõhker.
Milline peaks olema tulevane abikaasa
Nähtule-kuuldule kodus tagasi mõeldes tekkis mul huvi ja ma otsustasin pisut uurida kaasaja noorte väärtushinnanguid ning ootusi ja nõudmisi oma sõbrale ja tulevasele abikaasale. Selleks tegin 6.–8. klassi õpilaste hulgas küsitluse, milles tahtsin teada, millised poisid-tüdrukud neile meeldivad. Tüdrukud olid oma nõudmistes märksa leebemad. Kõik arvasid, et poiss võib suitsetada. Paljud talusid ka väikest viinavõttu, lilli ootas mehelt ainult paar, paljud olid nõus mehelt sõimata saama, mõni lubas isegi andestada saadud keretäie, kui on ikka õige armastus.
Poisid seevastu olid oma nõudmistes väga resoluutsed. Mõni üksik oli nõus taluma suitsetavat naist ja seda, et tulevasel naisel oleks enne teda mitu kavaleri olnud. Tüdruku viinavõtmist ei kannatanud ükski, paljud ei sallinud liigset meiki ja liiga kirevat juuksevärvi. Oma kooli tüdrukute kohta ütlesid kõik, et nii kui kool lõpeb ja nad koos trepist alla astuvad, lähevad nende teed lahku ja neid tüdrukuid, kellega praegu kooli nurga taga koos suitsu kimutakse ja õltsi libistatakse, nad rohkem enam elus ei tunne, tea ega tereta. Oma kooli tüdrukute hulgast ei tahtnud endale pruuti ega abikaasat mitte keegi.
Algul olin tulemuste üle pisut imestunud, kuid siis adusin, et meeste nõudmised oma naise moraalile on jäänud aastasadadega sama kõrgeks, tüdrukud seevastu on lati päris alla lasknud. Tegin vastustest kokkuvõtte ja panin selle seinatahvlile välja. Tüdrukud olid asjast ebameeldivalt üllatunud. Ma ei oska öelda, kas keegi neist oma sõnapruuki ka muutis, aga jupp aega oli koolimaja vaiksem küll.
Ropendamine on noorte hulgas popp
Praegu on ühe osa noorte hulgas millegipärast kombeks võetud ropendada. Algul ei saanud ma arugi, mida tähendab sageli kuuldav kiiresti öeldud “krditra”, nüüd tean, aga seda jubedam oli seda kuulda noore nägusa ema suust, kes jõhkralt väikelapse salli kohendas. Nimelt oli sall suu eest märjaks saanud, laps limpsis keelega külmunud suuesist ning see viis ema endast nii välja, et ta käratas sellise rõveduse.
Minu vanaema, kes oli töötanud 18 aastat mõisas, rääkis jutu tüdrukust, kes olnud ka väga rõveda kõnepruugiga. Teised hakanud teda vältima, olgugi et kõik olid ühesugused teovaimud, kuni üks päev peale tüdruku järjekordset mahlakat väljaütlemist oli kubjas küsinud: “Kuule, Miina, kas sa selle suuga sööd ka?” Selle peale oli Miina lartsatanud midagi nii rõvedat, et kubjas löönud teda kepiga ja läinud.
Praegu tahaks sama küsida üsna mitme noore naise ja väikese lapse ema käest. Me kõik tuleme oma kodust õuemärk otsaees. Millist õuemärki hakkavad kandma nende kodude lapsed, kus esimeseks õpetajaks ja eeskujuks on sellise soise suuvärgi ja keelepruugiga ema?