Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/28/12009522t1h87dc.jpg)
10. septembri õhtul oli Kuressaare kultuurikeskuse avarasse saali kogunenud väike punt inimesi. Olid lapsed koos emade-isadega, olid vanaemad-vanaisad, olid kooliplikad-poisid ja käputäis 20-ndates noori. Lava peale oodati esinema ansamblit Vägilased, kes tulid saarele tutvustama oma värsket albumit “Kes aias?”.
Pärimusmuusika ansambel Vägilased on Eestimaa pinnal tegutsenud juba terve kümnendi. Muusikuks on neist enamik võrsunud Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemias õppides ja enamik tegutseb samas koolis praegu ka õppejõuna. Kõik nad on pisikese Eesti muusika- ja folkloorimaailmas tuntud tegijad. Olgu siin nimetatud nende nimed: Cätlin Jaago, Meelika Hainsoo, Jan Viilberg, Tiit Kikas, Marti Tärn, Reigo Ahven (Kuressaares asendas teda Saaremaa oma poiss Kalle Kindel). Seega on kokku saanud äge, noor ja professionaalne kamp.
Vaatamata vähesele publikule andis külmatõbede küüsis olnud Vägilased suurepärase kontserdi. Publik võttis vastu kõik muusikute tantsu- ja ringmängukutsed. Laval toimunud mängu- ja laulumõnu kandus saali. Tantsust ja plaksutamistest higised peopesad ei tõuganud ära ühtki võõra inimese kätt, kes vähegi ringmängudega ühineda tahtis. Elavas, vahetus ja helges atmosfääris kadus täielikult lava ja saali piir. Esitajaid piieldi esiotsa küll ettevaatlikult, kuid kontserdi lõpuks oli publik end hea muusika taktis kenasti kuumaks kütnud.
Sedasama võis tõdeda ka muusikute kohta. Unustusehõlma vajunud ringmänguga “Kes aias?” alustanud Vägilased pikkisid imearmsate rahvalaulude vahele võimsaid regilaule. Õhtu jooksul sai kuulda nii mõnegi kange ja käreda kitarri-, viiuli-, trummi-, torupillisoolo. Pole see rahvamuusika enam ammu väsimatute maamutikeste pärusmaa! Võrratu on just see, et noored on vanad viisid üles otsinud ja üles putitanud. Pärimusmuusika värskenduskuuriga pole kallid rahvalaulud oma võlu kaotanud, vaid on täis täiesti uut väge. Vaat siis neid va Vägilasi! Ei tahagi viriseda, et miks rahvast nii vähe oli... See oli selleks liiga õnnestunud õhtu. Kahju vaid neist, kes ilma jäid!