Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/04/29/12011223t1h0c1a.jpg)
Eile oli tänupalvus EELK Karja Katariina kirikus. Uue katuse jaoks saadi raha riigi pühakodade programmist, kokku 2,3 miljonit krooni (vanas rahas) maksma läinud töid tegi osaühing Rändmeister Juhan Kilumetsa juhtimisel kaks aastat.
“Need tingimused siin viimasel talvel olid nii hullud, et isegi pärisorjad pole pidanud selliselt kannatama,” muheles koguduse juhatuse esimees Tõnu Grepp. “Amet on selline,” arvas vastuseks Juhan Kilumets, tunnistades, et paukuvas pakases oli tööd ikka suhteliselt keeruline teha. Ometi katus valmis sai ning siiani katuseaukudes pesitsenud hakid peavad nüüd uue kodu otsima.
Muide, Karja kiriku katuse kohta on Kilumets leidnud esimesed ülestähendused aastast 1712, mil kirikule pandi õlgkatus, mis oli tavaline lahendus vaestel aegadel. Kilumets teab ka seda, et Karja kirikut on aegade jooksul vihma ja lume ning muude ilmastikunähtuste eest kaitsnud laud- ja kivikatused, vahepeal olnud katusel koguni pappi meenutav materjal, mis olnud oma aja kohta vägagi eesrindlik.
Eelmine kivikatus pandi kirikule sügaval Nõukogude ajal, 1982. aastal, kuid siis ei olnud oskajaid mehi ja kivid hakkasid kiiresti maha kukkuma. EELK konsistooriumi assessor Mati Maanas ütles, et kindlasti tuleb märkida sedagi, et Karja kiriku katusetöid on tehtud nende meistrite vääriliselt, kes kunagi selle kiriku ehitasid, ning selle üle võib igati uhke olla.
Maanas loodab oma sõnul ka, et pühakodade programm, mis praegu ei ole küll suutnud kõikide kirikute ja palvemajade vajadusi rahuldada, läheb siiski edasi. “Ettepanek selleks on tehtud ning loodetavalt suhtub riik programmi ka tõsisemalt,” avaldas ta.
Sama meelt on Saarte praostist Karja koguduse hingekarjane Veiko Vihuri, sest ehkki eile võis rõõmustada ühe pühakoja katuse üle, on näiteks samuti 13. sajandist pärit Pöide kirik palju hullemas olukorras kui Karja.
“Järgmised suuremad katusetööd peaksid tulemagi Pöidel,” arvas Vihuri, kes teab, et Pöide kirik on nii hullus seisus, et päästeamet on plaaninud teha ettekirjutuse pühakoda varisemisohu tõttu sulgeda. “See oleks aga halb sõnum nii kogudusele kui ka turistidele,” sõnas praost, kelle arvates on riigi raha jaotamine siiski poliitiline küsimus, et milleks seda leitakse, milleks mitte.
Kuna Karja kogudus on väike, nagu enamik maakogudusi (liikmemaksu annetajaid on veidi üle poolesaja, neid aga, kes ristitud, kuid üle ilma laiali, üle saja), on ka selge, et kogudused ise arhitektuurimälestisi hoida ja kaitsta ei suuda.
“Kindlasti on koguduse toimetamine kirikus parem kui see, et ühel hetkel kirikust muuseum saab, sest kui kogudusi ei oleks, oleks tunduvalt raskem ka pühakodasid avatuna hoida,” rääkis Vihuri, tuues näiteks teeliste kiriku programmi, millega paljud kogudused on ühinenud ja kirikuid külastajatele avatud hoiavad.