/nginx/o/2019/04/29/12011921t1hf50f.jpg)
Arnold Rüütel – hingega kodusaare küljes
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui 10. mail 1928. aastal Laimjala valla Pahavalla küla Tooma perre teine laps sündis, võis isa Feodor rõõmustada, et ilmale tulnud poisslapsest saab kunagi talu ülevõtja. Oli ju Rüütlite peres varem olemas tütar Meery-Laine ning 30-hektarine koht tuli ju pojale edasi pärandada. Seda ei teadnud toona keegi aimata, et saatusel on poeg Arnoldiga hoopis teised plaanid ning et pisikesest karjapoisist saab kunagi hoopiski Eesti Vabariigi president.
Ühel ilusal augustikuu päeval istumegi Arnold Rüütliga tema ja Ingrid Rüütli Saaremaa kodus Tulitul ning räägime peamiselt lapsepõlvest ja noorusajast, on need ju kõige enam seotud Saaremaaga ning andnud ka edaspidiseks eluks tugeva vundamendi.
Vanaisa põlve peal
“Meil oli selline keskmine talu, 30 hektarit, millest põllumaad oli 8–9 hektarit,” räägib Arnold Rüütel. Üldse oli Pahavalla külas kümme talukohta, neist üheksa enam-vähem sama suured kui Tooma, vaid üks oli pisike popsikoht. Keset küla oli külaväljak ning talumajad asusid peaaegu kõik teine teisel pool külateed.
Arnold Rüütel mäletab, et keset küla oli külaväljak, ikka kiige ja tantsuplatsiga. Eriti tähtis oli see väljak aga seetõttu, et seal peeti külakoosolekuid, ning et Arnold Rüütli emapoolne vanaisa oli mitu korda külavanem, sai pisike Arnold vanaisa põlvel istudes osa neist koosolekutest, kus otsustati küla jaoks olulisi asju. “Meil oli väga kompaktne küla, kus elasid väga üksmeelsed inimesed,” sõnab Arnold Rüütel. Ta mäletab, kuidas perest peresse käisid rehepeksutalgud – rehepeksumasin liikus talust talusse ja ikka koos talgulistega. Pererahva kohuseks oli sel päeval töötegijatele süüa teha. Nii said kõik suuremad tööd tehtud – olgu need siis rehepeksu-, lina- või sõnnikuveotalgud.
Loe edasi värskest Saarte Häälest.