Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2012/08/31/12015720t1h97c0.jpg)
Mändjala külas Liivaranna talus elab viieliikmeline perekond: ema, isa ja kolmikud poisid Karel-Julius, Roland-Joann ja Marten-Harry Kaus. Nüüd on aeg sealmaal, et poistel tuleb kooli minna.
Aknast lehvitab kolm ühte nägu põnni. Poisid jooksevad uksele vastu ja kutsuvad külalised tuppa. Ise sätivad end üksteise kõrvale diivanile. Heidan pilgu poistele –ühesuguseid riideid kolmikud ei kanna.
"Me pole sellele eriti rõhunud, et nad peavad täpselt ühesugused välja nägema," ütleb pereema Kersti Tänav. Tuleb tunnistada, et see on mõistlik otsus, sest vastasel juhul oleks võõral poisse eristada praktiliselt võimatu. Küll aga võib sel aastal Kuressaare gümnaasiumi esimeses klassis kolmikuid näha ringi askeldamas täpselt ühesuguste autopiltidega koolikottidega.
"See on minu lemmikmultikas," selgitab ranitsa üle rõõmustav Roland-Joann, kellele pealtnäha kõige vähem sõnaõigust antakse. Kõige jutukam on Marten-Harry ja kui ema meelde tuletab, et ka teised tahavad rääkida, saab sõnaõiguse ka Karel-Julius.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.