:format(webp)/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2025/06/19/16935946t1hf842.jpg)
Saaremaa idaosas Saaremetsa külas asub kinnikasvava Saunalahe ääres seni avalikkusele vähetuntud Saare mõis (Holmhof).
Põneva ajalooga paik on ennekõike teada seal kunagi tegutsenud Saare lastekodu järgi. Tänavu korraldati Saare mõisas 5.–8. juunini kestnud rahvusvaheline lubikrohvi koolitus. Möödunud reedel käisime toimuvat kohapeal uudistamas.
/nginx/o/2025/06/19/16935987t1h84d2.jpg)
Ettevõtmise taga on arhitekt Hannes Koppel Kuressaarest. Kuigi kinnistule jäävad mitmed perspektiivsed objektid, on esmajärjekorras plaanis teha korda mõisa ajalooline karjakastell, kus toimuski lubjakoolituse praktiline osa.
Hannes selgitas, et koolituse teoreetiline osa viidi hommikupoolikul läbi kõrvalasuvas 300 aastat vanas palkidest mõisaaidas. Praktiline osa läbiti aga paekivist karjakastellis, mis ehitati algselt 1823. aastal, põles 1925. aastal pikselöögist maani maha ning ehitati mõned aastad hiljem uuesti üles moodsa laudana lastekodu abimajandile. Karjakastelli nelinurkse siseõue esikülje sulgenud sammastega hobusetall jäi toona taastamata. Täitepinnasest on leitud vaid samba fragmente.
Seni on paremini säilinud hooneosas vahetatud 7,4 meetri pikkused laetalad, taastatud aknad ja uksed. Järge ootab kunagi kohapeal vormitud tsementkivist katusega lõunatiib. Kolmas tiib, millest alles vaid müürid, jääb sellisena, nagu ta on, jutustama oma lugu.
Lubjakoolitus
Neli päeva kestnud lubikrohvi koolitusel “Paekivimüür ja lubikrohv – Saaremaa eri” osales saarlasi, mandrieestlasi, lätlasi ja ka üks prantslane. Kõigil neil oli oma huvi teadmiste omandamiseks, et jätkata siis juba iseseisvalt oma hoonete seintega. Krohvimisega said kätt proovida kõik kursuslased. Juhendasid Ökoloogilise Ehituse Kompetentsikeskuse meistrid Moostest Mikk Luht ja Helari Sirelpuu.
/nginx/o/2025/06/19/16935947t1h9ec0.jpg)
Lubikrohvi koolituse jaoks on karjakastelli ruumid Hannes Koppeli sõnul ideaalsed. “Kuidas vanale majale läheneda, milliste materjalidega müüri parandada, milline krohv alles jätta, milline maha võtta, millist lõpptulemust tahta,” loetles ta.
Koolituse lõppeesmärgiks oli ühe ruumi seinade viimine sellisesse seisu, et neid saaks edaspidi lõppviimistleda. Enda jaoks peab Hannes oluliseks teadmiste omandamist, kuidas hoonega edasi tegutseda. Saaks retseptid, töövõtted ja plaani paika.
Esimesel päeval käidi Lümandas lubjapõletamist vaatamas ja toodi kaasa lubjapastat. Hoovile veeti kolm koormat erineva fraktsiooniga liiva Selgase, Kogula ja Meiuste karjäärist, sest erinevate tööde jaoks on vaja erinevat liiva – nakkekihiks, sisseviskekihiks, viimistluseks. Arvutused näitasid, et valmissegusid kasutades on materjalikulu rahaliselt poole suurem. Ehk kunagi saab ka selgemaks, kus asus kohalik liivaauk, kust varasemad meistrid mördi jaoks liiva võtsid.
Kastell ongi esialgu ehituskoolituste päralt. “Tarvis on õppeklasse ja praktiliste töötubade ruume. Samuti peaksid liiv ja muud materjalid olema katuse all kuivas. Lõunatiiba on planeeritud ka üks suurem saal peenviimistluskoolituste korraldamiseks, kus stendidel viimistlemist õppida. Praegu tegime väikestel proovitükkidel, sest ettevalmistatud aluspinda polnud veel piisavalt,” rääkis Hannes.
Hobiprojekt karjakastell
Viimased kaks kuud on läinud kahes vahetuses. Kui ehitajad olid õhtul lahkunud, tõmbas Hannes tunked selga ja jätkas. Ka nädalavahetused on aprilli algusest saati tema sõnul tolmuselt veedetud. Nüüd on väike suvepuhkus välja teenitud.
Karjakastellis toimetab Hannes koos abikaasa Relika Metsallik-Koppeliga. Relika naljatas, et tema on Hannese moraalne tugi ja “tark tellija”. Relika on siit kokku korjanud juba oma kaks autokoormatäit klaasikilde, kuid otsa need tema sõnul ei saa. Kevadel aitasid kilde korjata ka talgulised.
/nginx/o/2025/06/19/16935991t1h751c.jpg)
Nüüd ja tulevikus: Mõisa karjalauda hoone hetkeseis ja tulevikunägemus.
/nginx/o/2025/06/19/16935999t1h313f.png)
Kinnistu ostsid nad 2023. aasta suvel. “Sõitsime mööda, Hannes mainis, et mõis on müügis, käisime vaatasime ja ostsime ära,” meenutas Relika. Nad olid just valmis saanud oma suvekodu ja müünud maja mandril. Aeg tundus küps uueks hobiprojektiks.
Esialgu oli vaja end sõna otseses mõttes sisse kaevata. Sõeluti läbi ja veeti ära meeletu hulk täitepinnast. Võeti võsa maha ja juuriti kände, veeti minema prügi ja vanaraud. Rahapada nad leidnud ei ole, aga vikerkaare lõpp oli üks päev Saunalahes, nii et mine sa tea, arvas Relika.
Raskusi nad ei karda. Oma ajaloolise Kuressaare maja ehitasid nad sisuliselt nullist üles. “Lihtsalt tuleb läheneda ratsionaalselt. Mingit mõtet ei ole välja ehitada hoone külma pööningut, kui see pole enne kasutuses olnud,” tõi Relika näiteks.
Oluline pole nende jaoks ka talvel tegutsemine. “See ei ole kaasaegne elamu. Meie suvila on vaid seitsmeminutilise sõidu kaugusel Audlas, seal oleme omaette. Siia tulevad inimesed,” selgitas Hannes loodava keskuse mõtet. Hannese vanaisa oli Audlast. Nii käis ta poisina koos vanaisaga Luhina sadamast värsket kala toomas, möödudes kastellist.
Karjakastelli ülesehitamiseks läheb tema arvamist mööda kolm aastat. “Kui ruttu valmis teed, hakka jälle uut väljakutset otsima, aga kui võtta kõik siin olevad objektid, siis tööd jagub,” on Hannes muretu.
Nende noorem poeg on noorkotkas, vanem purjetaja. Neid mõisas tööle ei panda. “Tööle ei sunni, kui tulevad, leiavad kindlasti tegevust, kuid see on ennekõike meie hobi,” muigasid Hannes ja Relika.
Lisaks koolitustele on neilt juba küsitud ruume pulmadeks ja muudeks üritusteks.
/nginx/o/2025/06/19/16936001t1h9a69.jpg)
Hoonet tuntakse kohalike seas tänaseni “Kalurite kuurina”, kus viimased pulmad peeti 1989. aastal. Kui nemad sinna esimest korda sisse läksid, oli seinal veel lint kirjaga “Hõissa, pulmad!”.
“Küsivad nostalgiast need, kes on siin varem pulmas või peol käinud. Kuid küsitud on ka kohta 80 inimesega koosolemiseks, sest suure hulga inimeste jaoks on Ida-Saaremaal saali raske leida. Samuti soovitakse näha erinevaid uusi kohti, otsitakse vaheldust,” tõi Relika näiteks.
Kuna Saaremetsa küla piir jookseb kastelli tagant ja Saare-nimelisi mõisaid on ka mandril – kuigi nende saksakeelsed nimed on kõik erinevad –, peavad Koppelid tihti rõhutama, et asutakse Saare mõisas Saaremetsas Saaremaal.
“Meie toimetame mõisasüdame lõunaservas. Sellele alale jääb lisaks karjakastellile ajalooline palkait, mis oli juba 1727. aasta kaardil ja mille plaanilahenduses olid algsed tubadeks tehtud viljasalved. Uhkel roogkatusega hoonel olid ees sambad ja mõlemas aida otsas vankrikuurid. Aida laelauad on kirvega tahutud ja altpoolt käsitsi hööveldatud. Laiad põrandalauad puunaaglitega kinnitatud. Aastakümneid olid aidas lastekodu töötajate korterid. Nüüd pügavad aida ümbruse muru suveks laenuks võetud lambad ja katus peab jälle vett,” rääkis Hannes Koppel.
Salapärane küngas
/nginx/o/2025/06/19/16935949t1h5701.jpg)
Põnevaim koht kinnistul on salapärane küngas aida ja kahekordse kortermaja vahel. Keldris, millele lastekodu ajal betoonist katuslagi peale valatud, on näha keskaegne dolomiidist aknaraam, mis sarnaneb Maasi ordulinnuses olevatega, ning seinas on nišid ja kinnimüüritud võlvitud kaar. Künkas on ka ei tea kuhu viiva kitsa salakäigu võlvitud sissepääs, mida kohalikud poisid on viimaste sadade aastate jooksul mitmed korrad lahti kaevanud ning millest on arvukalt legende sündinud.
Saare mõis oli üks piirkonna maksukogumiskeskustest. Võib-olla peidab küngas ordumeistri tolleaegset elamist. Keskaegse lihtsa mõisahoone kohta on aga müürid kole paksud. Teada on, et viimane ordumeister allkirjastas just Holmhofis 1562. aastal oma läbirääkimised taanlastega.
Maasit peab Hannes pigem ametlikuks võimukeskuseks. “Holmhofis oli tunduvalt mugavam elada. Siin olid ka kariloomad, põllumaad ja rikkalikud kalavarud. Ehk elas ordumeister ikkagi siin, mitte Maasis,” arutles ta. “Aga miks mitte – kirjutas taanlastele siit oma kodukontorist ja käis vahel Maasis nägu näitamas.”
Esialgu künka lahtikaevamise plaani veel ei ole, sest müürid tuleks kohe konserveerida, muidu hakkab külm neid liigutama.
“Ehk leiame keskajast huvitatud arheoloogi, kellega pikemaid plaane teha,” märkis Hannes. Kuid künka sees on ka 108-kandine tuletõrje veevõtukoht, mis tuleb rekonstrueerida, et õppekeskusele kasutusluba saada.
Aida taga mere pool küljes avastati talvel huvitav müür. Välja tuli see kändude juurimisel. “Ootused olid suured, loodeti viikingiaegset rajatist. Ilmselt on tegu siiski keskaegse või uusaegse rajatisega, kuna vuukidest leiti punase tellise tükke ja käsitsi valmistatud aknaklaasi kilde. Võib-olla vajati seda algse hoone rusuhunniku laialiajamiseks tugimüürina siis, kui aida ehitamist ette valmistati. Aga tore oleks ju mõelda, et on orduaegne. Ühegi kaardi peal seda pole,” arutles Hannes.
Kuigi mõisasüda oli üks tervik on tänapäeval oluline hea koostöö osapoolte vahel. Selles, et karjakastell ja ait, mõisa peahoone, lastekodumaja ja muud hooned on erinevate omanike käes, Hannes probleemi ei näe. Aktiivne on ka külaseltsi tegevus, kelle algatusel on talgutega korda tehtud Saare lastekodu bussikuur, milles on üleval fotonäitus, mis kõrvutab mõisas 1924. aastal tehtud ülesvõtteid 2024. aastal tehtud fotodega.
Kõrvalasuvas endises lastekodutöötajate elamus on kahes korteris elanikud sees. “Naabrivalve toimib. Samas on siin tulevikuks palju harutamist. Elamul elektriliitumine puudub – vanast järjest saavad oma elektri lastekoduhoone kaudu, veevärk on kogu kompleksil ühine, puurkaev on maantee ääres, solk jookseb otse Saunalahte ka tänavaäärsel suuremal kortermajal. Mõisa ja lastekodu vahele jääb kitsas valla tee, mis kompleksi tükeldab,” kirjeldas Hannes praeguse olukorra keerukust.
Lastekodu krundile jäävatele oletatavatele kabelimüüridele oleks kiiremas korras vaja peale teha ajutised katused, et peatada lagunemine. Kabel võib Hannese arvates pärineda taani- või rootsiaegse arvatava aadlipreilide varjupaiga ajast, mida rahva suus ilmselt kloostriks kutsuti. Aga võib-olla pärinevad kloostrilood hoopis kaugemast ajast, sest kabeli külje all on ka maa sees mõistatuslikke müüre. Täpseid tõendeid nagu ikka veel pole. “Meil on nii mõnigi pusletükk, mis veel ühegi pildiga ei sobi,” võttis Hannes selle teema kokku.
Ringkäigu tegime ka vanas mõisahoones, mille laed on osaliselt sisse vajunud.
Mõisakompleksi kuuluva lastekoduhoone kohta rääkis Hannes, et selle rajamise algatas kunagi maavalitsuses töötanud Mihkel Neps. “Mind huvitab eelkõige ehitatud keskkond, aga veelgi huvitavam on see, et iga ehitise taga on inimesed ja nende aja lood,” sõnas ta.
Nepsi arvates oli nii kohaliku volikogu kui ka riigi käest lihtsam küsida ehitusmaterjale kui raha, sest noorel Eesti Vabariigil oli viimast vähe. Samal ajal seisis Laiduninas tühjana vana majakavahi kompleks. Maavalitsus rentis selle riigilt üheks aastaks, et lammutada kaks kivimaja ja saun ning tuua saadud materjalid seitsme kilomeetri kaugusele üle jää, lastekodu ehitusplatsile.
Selle materjaliga ehitati lastekoduhoone raudkivivundament ja esimese korruse punastest tellistest seinad. Ülemise korruse ehituskivid valmistati kohapeal liivast, veest ja tsemendist insener Villem Vaheri juhendamisel spetsiaalsete vormidega. Töö kestis kaks aastat. “Eelarve oli väike, aga lahendused olid nutikad – ja need seisavad siiani,” märkis Hannes.
Ka tol ajal kehtisid ehitusele omad nõuded – valatud kivid tuli saata Tallinna survetestimisele. Roomassaarest pandi üks kivi aurikule, see jõudis kohale, ja siis selgus, et vaja on kahte kivi. Saadeti siis uuesti kaks kivi, mis kohale ei jõudnudki. Kaks kuud kestnud logistikaoperatsioon päädis sellega, et kastidesse pakitud kividele tuldi kenasti vastu ja testid said tehtud.
Päris nõuetele töö siiski ei vastanud. Villem Vaher vabandas, et külm on kividele liiga teinud, kuna tellija nõudis kogu tsemendi ärakasutamist enne talve. Eks selle lubadusega mindi ka liiga hoogu. Ligi 9000-st valminud kivist müüdi 1000 kivi hiljem Muhu saarele. “Võib-olla on see sama kiviplokk, mis Liivalinna Konsumi vastas abihoone seinas on,” pakkus Hannes Koppel muiates.
Laupäeval, 21. juunil kl 20 on kõik oodatud näituse “Saare mõisasüdame ajaloost” avamisele. Hannes Koppeli sõnul on näitust üles pandud kümme ruutmeetrit.