Murranguid Kuressaares: pääs Põllualevist kesklinna
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegusel ajal linnad veel kasvavad. Nad lihtsalt murravad piire. See on linnade võlu ja valu. Suurlinn oma võimalustega meelitab mingil põhjusel maaeluga kohanematuid irdinimesi või isegi perekondi. Väikelinnad oma tardumuses heidavad peret ärkvelolijate ja tunglejate arvelt.
Ka meie kodulinn, kolm korda suurem kui Eesti riigi sünniajal, on kaotamas oma vitaalsust ja võlu seetõttu, et suurtel kasvajatel on rohkem kuldset sära ja külgetõmbejõudu. Ometi veel lähiminevikus kasvas ja murdis oma ahtaid piire ka suhteliselt väike Kuressaare. Tuletame mõnede näidete varal neid hetki meelde.
16. sajandil igatsesid piirkonna piiskopi kindlustatud residentsi juurde tekkinud asumi kodanikud, kaupmehed ja käsitöölised ning muud esimestena juurdunud aukandjad oma tegevuse avardamiseks asulale linnaõigusi, niisamuti kui nende alusel valitseti Riias, Pärnus või Haapsalus.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.