Väike vajab suuri sõpru
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kiidame ennast, et oleme väike, ilus ja edukas riik, mille valitsus on tegus ja rahvas kuulekas. Astume viisakalt suurte riikide käekõrval ikka parema tuleviku poole, mis koos silmapiiriga teelise silmist kaugemale nihkub. Aga eestlased on eesmärgi suhtes jonnakad. Sageli pole selles visas pinges mahti horisonti igast kaarest jälgida ja nähtu üle mõelda.
Näiteks kui meil õues või hoovis on halupuude riit päikeses kuivamas, ei mõtle me maagaasile või põlevkivile. Suvel soojendab päike ja talvel mõnus ahi. Linnades, kus elab enamik rahvast, on päikest vähem ja talvel hoiab seina külge kinni külmumast kaugküte. Kütus ja kütja on kellegi teise hool ja asi.
Sellest teisest me täna räägimegi, sest ka riigiraadio äratab meid hommikul uudisega, et vedelgaasiterminali rajamine Eestisse on nurjumas, sest soomlased kui suuremad ja rikkamad "tõmbavad tekki enda peale". Ometi oleme Soome rahvaga suured sõbrad, lausa keelesugulased.
Tugevam saab nutsaka oma kaukasse
Meelest on vist läinud käibelause, et kasumlikus äris sõpru ei tunta. Kes konkurentsis suurem ja tugevam – see saab nutsaka oma kaukasse. Rääkimata näiteks Venemaast, mis naftast ja maagaasist suurelt elab ja väiksemad maksavad, kuulekad vähem ja tõrkujad rohkem. Meilgi on umbes 80 protsenti neid, kellel veel nõukogude võimu rangid kaela venitanud, vene asja suhtes tõrksad.
Akadeemik Endel Lippmaa on soovitanud põlevkivi lademete peal olevast kildast gaasi toota, nagu jänkid seda teevad, ning Gazpromist mitte sõltuda. Põlevkivi on aga oma kõrvalainete tõttu Euroopa Liidus tabuteema. Kui nad seal Brüsselis veel suudaks ette kujutada, kuidas omal ajal Sillamäelt tulnud rong Narva jaamast läbi sõitis , konteinerid uraaniga vagunites! Minuealised on seda veel näinud ja energiasuutlikkust tuumapommina tajunud.
Suurtel on heidutamiseks lõvimöire ja väikeste teelt pühkimiseks käealused luuad. Väikeriik peab oma poliitikas suurema suhtes urisemise või klähvimise asemel ilmselt ka pisut nurru lööma ja sõprust otsima, sest vastuküünistamisega oma väärikust näidata saab alati. Aga missuguse suure sõbra sa kohe leiad, kui vajad varju ja tuge? Igaühel on oma mured ja konsensuste otsingud.
Naabruses elavate soomlaste sotsiaalse heaolu hoobasid juba raiutakse lühemaks, rootslased arvavad, et vaenlase kallaletungi korral nad üle ühe nädala vastu ei pea. Balti naabritega ei saa ladusalt kaubale põhja-lõuna suunalise raudtee rajamise asjuski, rääkimata ühise tuumajaama ehitamisest lähiajal.
Riigikassa täitjaid aina vähem
Igaüks on omaette tähtis ja rippumatu. Sageli rahvuse säilimise pärast. Ometi on maailm Paabelist saadik segunemas, üksteist kaelustamas ja laulmas laulu taastuvast energiast.
Allika taastajaks saab olla ainult loodus. Inimtegevuse tagajärjel aga metsad vähenevad, põllud muutuvad pikkamisi viljatuteks, sest mesilased kaovad, ja tormid lõhuvad tuulikud. Nooremad inimesed otsivad kohta, kus on parem elada. Ula-otsijad ei suuda luua lasterikkaid püsivaid peresid. Pisikeses riigis kulub enamik rahast vaid valitsemistegevuseks ja võimu kehtestamiseks. Riigikassa täitjaid jääb vaeses ühiskonnas järjest vähemaks. Ja seda suurem naaber ootabki.
Justkui kunagi loetud loos Jack Londoni sulest, kus väsinud, nõrga ja lootuse kaotanud inimese järel kõnnib hunt, oodates hetke, millal ta rajale variseb.
Euroopa Liidu liikmele pole need mõtted ehk sobilikud. Ometi on märke, et selles liidus pääsevad mõjule suuremate ja tugevamate huvid. Vanad tungid paistavad järjest enam silma. Kultuurierinevusi ei saa peita lääneliku üldkultuuri hõlma alla, sest igal rahval on veel tavad ja traditsioonid, mis kantakse edasi põlvest põlve. Need on sündinud eri paikades, eri külades ja eri uskumiste rüpes. Mõni tava ja kultuur sai suureks, teine jäi tallermaaks ning väikeseks ja vaeseks.
Imelikul kombel sai kunagise võimsa Inglismaa kultuuri kandja inglise keel üleilmseks tarbekeeleks, aga seda Inglismaad, keda eestlased oma rasketel päevadel appi ootasid, pole enam.
Üks riik kaob teiste selja taha justkui koguma jõudu uueks tõusuks. See tõus uuesti nähtavale ja arvestatavale kohale on võimalik kõdunematult kultuuripõhjalt ja murdmatust vaimust. Ühisest vaimust, mida ei lõhu võimuletrügijate magusad jutud uduangerjatest. Riigi, olgu see suur või väike, loojaid ja tegijaid saab siiski hinnata kogu rahvast ja isamaad hoidvate riigimehelike tegude järgi.