:format(webp)/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
/nginx/o/2013/05/31/12018826t1hec29.jpg)
Läänepiiri kaitsel: Kallemäe raketibaas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nõukogude ajal oli Saaremaa kinnine piiritsoon, kuhu pääses vaid erilubadega. Põhjuseks see, et riigijuhtide arvates tulid saarele vaid need, kes ihkasid mere taga asuvasse vabasse maailma. Kuid hoolimata templist passis ei tohtinud ka kohalikud elanikud külastada teatud piirkondi Saaremaal ja Muhus, sest seal asusid salajased raketibaasid.
Nõukogude armee väeosad hülgasid Saaremaa juba 1990-ndate aastate alguses. Neist jäid maha suured maa-alad, mis olid täis kütusereostust, vanametalli ja arusaamatu otstarbega ehitisi. Kui aja jooksul on reostus erinevate toetuste abiga likvideeritud ja vanametalli on inimesed omaalgatuslikult kokkuostu vedanud, siis betoonist ehitised on looduses veel alles.
Aega teenimas kodu kõrval
Uurisime lähemalt, milline näeb välja Kallemäel asuv raketibaas 21 aastat pärast võõrvägede lahkumist. Teejuhiks saime Mart Maripuu (53), kes teenis Kallemäe baasis majandusjuhina 80-ndate aastate alguses.
Maripuu sünnimaja asus vahetult raketibaasi kõrval umbes 300 meetrit väeosa okastraataiast.
Kallemäe baasi hakati ehitama aasta enne tema sündi. 1959. aastal saabusid ehitusväelased, kes esimese asjana ehitasid endale kasarmu. Hiljem oli samas majas klubi ja toiduladu, koos külmikutega liha hoidmiseks. Ehitamise lugu räägib ta vanemate jutu järgi. Ise mäletab ta juba seda, kuidas ta kolmeaastasena kasarmus sõdurpoisi põlvel istudes sõjafilmi vaatas. Hoolimata raketibaasi salastatusest ei pööranud seal ringi uitavale poisikesele keegi tähelepanu.
Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest.