Merenädal ja merepäevad: kajakisõidust Marine uulitsani

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
SAARE MENUKIRJANIKUGA: Ene Kallas (paremal) ja Liilia Virves vestlemas Saaremaa menukirjaniku Adena Sepaga, kelle jaoks lihtsas stiilis lugude kirjutamine on sügisetöö. Foto: Alar Truu
SAARE MENUKIRJANIKUGA: Ene Kallas (paremal) ja Liilia Virves vestlemas Saaremaa menukirjaniku Adena Sepaga, kelle jaoks lihtsas stiilis lugude kirjutamine on sügisetöö. Foto: Alar Truu Foto: Saarte Hääl

Tänavune Saaremaa merenädal ja Kuressaare merepäevad olid mitmete uuendustega. Saarte Hääl valis neist välja Marine uulitsa – nii nimetati merepäevade ajaks ümber Lossi tänav –, ja kajakisõidu Väikesel väinal. 

On pühapäev, 28. juuli. Koguva sadamas on suhteliselt vaikne.  “Mulle lihtsalt öeldi, et tule ja sõida,” põhjendab veesõidukite juures askeldav Oskar Jüssi, miks ta siin kajakisõite korraldab.

Eelmisel päeval ei olnud üldse huvilisi. “Mulle tundub, et plakatite peale inimesed sõitma ei tule,” laiutab Jüssi käsi.

Ometi on tegemist erakordse ettevõtmisega, sest sarnaseid matkasid lähiajal plaanis teha pole. Siiski, sadamas ootab merelepääsu perekond kolme lapsega, austraallasest neiu, vabatahtlik kohalik, kes on julgestuseks kaasas, ja juhendaja, kes sõitu läbi viib.

Ees ootab teekond vastaskaldale Maasi linnusesse.  “Lastele on see eriti põnev, kohe esimest korda merele,” räägib ka ise põnevil pereisa Joonas Viet.

Teist kallast  peaaegu ei näegi

Sadamast avanev vaade vastaskaldale on üsna hirmutav, Maasilinn tundub nii kaugel olevat!

“Teist kallast peaaegu ei näegi,” nendib väike Karolin Viet. Ent sellest hoolimata tundub eesseisev reis hästi lahe.

Kuigi kell on juba neli läbi, on väljas palav ja päike lausa praeb – pähe läheb kalamehestiilis kübar, mis juukseid ja nägu päikesekiirte eest varjab.

Kajakid, mida on nii ühe- kui ka kahekohalisi, jagatakse nüüd kõigi osalejate vahel ära. Koos iga lapsega on kajakis üks täiskasvanu. Vaid juhendajad on ühekohalistes kajakkides.

Istun kajakki ja jalapedaalid pannakse paika. “Kas põlved mahuvad äärte alla, kui jalad pedaalidele suruda?” küsib Janek Vapper, kes on vabatahtlikult abis ja kelle õpetas kajakiga sõitma Oskar.

Esialgu tundub täiesti ebamugav hoida põlvi kajaki äärte all, ent sõidu ajal hoiab see asend end ise ja aitab lainete ja sõudmise rütmis kajakki samale küljele kaasa õõtsutada, kuhu poole parajasti aeruga hoogu annad.

 Edasi loe laupäevasest Saarte Häälest
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles