Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
/nginx/o/2013/11/26/12020764t1hf235.jpg)
Maapiirkondade tühjenemine ja inimeste toitumisharjumuste muutumine vähendavad nii kutseliste kalurite kui maapiirkondades kauplevate kalaautode käivet.
“Sel aastal on olukord kurvem kui kunagi varem. Noored kala ei söö ja vanad inimesed surevad ära,” ütles Nasva kalur Aare Merila, kes peab plaani kaluriamet maha panna ja end töötuna arvele võtta. “Selleks et tänapäeval kalurina söönuks saada, peab sul olema rikas naine,” lisas ta.
Ka teine tuntud Nasva kalur Ülo Tammeväli möönis, et iga aastaga annab üha enam tunda, kuidas inimeste huvi kalasöömise vastu väheneb. “Kalaturg aheneb kõvasti ja järgmisel aastal on probleemid kalaga nähtavasti veel suuremad kui sel aastal,” oli Tammeväli pessimistlik. Rannast ostjad on peaaegu kadunud, jäänud on vaid paar kala turustajat, kuid nende müüdavad kogused on aastakümnete tagusega võrreldes minimaalsed. “Hiljuti siin mehed käisid võrguräimel ja tõid 300–400 kg, millest päevas suudavad maha müüa vaid 200 kilo,” teadis Tammeväli.
Kunagi osteti kala vannitäite viisi
Nõukogude ajal 80-ndatel käis Nasva rannast püügil 4–5 suurt paati ja hooaja jooksul püüti 150 tonni võrguräime, sel aastal käis kaks paati ja kokku toodi kaldale mitte rohkem kui kümmekond tonni. Ainuüksi Saare Kaluri kalapoes Kuressaares müüdi kunagi paar tonni räime päevas, rannas ostsid inimesed kala kokku pesuvannidega. “Kõige väiksem kogus oli 10 kg, nüüd sõidavad inimesed Nasvalt läbi ja võtavad pool kilo ainult üheks praadimiseks,” rääkis Ülo Tammeväli. “Kõik müüdi kunagi ära, see oli uskumatu, et nii palju kala tarbiti.”
Kalurite muret kalaturu kokkukuivamise pärast jagavad ka kalakaupmehed, kelle läbimüük maapiirkondades on viimase kümne aasta võrdluses kaks korda vähenenud.
Tuntud kalamüügiettevõtte Vika VKN OÜ juht Viljar Nuut tunnistas, et nende ettevõte maksab maaringile peale. “Eriti kuu lõpu viimased kaks ringi, kui inimesed pole veel raha saanud, siis on need kindlasti kahjumis,” sõnas Nuut. “Talvel sõidab auto paarsada kilomeetrit läbi ja tuleb mõnekümne euroga tagasi.”
Vika juht meenutas, et kui masu ajal hakkas värske kala läbimüük isegi tasapisi kasvama, siis nüüd, mil inimesed hakkavad jälle jõukamaks saama, jääb huvi kalasöömise vastu taas väiksemaks.
Viljar Nuudi sõnul hoitakse maakohtade kalaringidel hinge sees ettevõtte kasumliku tegevuse arvelt, nagu seda on kas või kala müümine Kuressaare kaubanduskeskustes. Samas tunnistas kalakaupmees, et Vika jätkab kala müümist maakohtades kas või jonni pärast. “Konkurents on veel olemas ja nii kaua, kui konkurent ringi sõidab, sõidame ka meie. Keegi ei taha ju alla anda,” põhjendas ta.
Lisaks sellele, et vanad inimesed surevad ja noored rändavad välismaale, toob ka Nuut kalaturu kokkukuivamise põhjusena esile asjaolu, et noored inimesed ei oska kala süüa, sest see traditsioon on kadunud. “Sa ei tee kõigile enam selgeks, et see on tervislik ja hea, kui ise endale mõne kalatoidu teed,” tõdes Nuut. “Kõik lähevad lihtsama vastupanu teed ja ostavad mingisugust pakendatud odavtoitu.”
Muhu saarel on hoopis teine lugu
Juba 1980-ndate teisel poolel Saaremaal kalamüügiga alustanud Alar Aas meenutas, et õige mineku sai värske kala müümine kalaautolt sisse 1990-ndatel, mil ostjaid jagus küllaldaselt. Saarte Häälega Vaiveres trehvates oli Aasal pika maaringi jaoks autole laaditud vaid 60 kg kala.
Aasa sõnul jääb ostjaid igas maanurgas aina vähemaks. Näiteks Tõllustes oli kalaautol kunagi vastas 15 inimest, nüüd vaid 4–5 inimest. Ka Vättal on inimesi viimase viie aasta jooksul poole vähemaks jäänud. “Eakad inimesed, kes vanasti omale silku pütti tegid, on suuremas osas kadunud,” selgitas Aas, kelle sõnul on tema läbimüük viimase kümne aastaga koguseliselt poole võrra vähenenud.
Kui Saaremaal jääb eluvaim igas kandis üha kiduramaks, siis Muhust rääkides kõlas Alar Aasa jutus loodusrikkamaid noote.
“Muhu elanik on ikkagi paikne, võrreldes sellega, mis Saaremaal on. Ka Muhu noored jäävad suurelt jaolt Muhusse elama ja praegu tuleb Muhusse rahvast tagasi,” rõõmustas kalamüüja.