Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/06/03/12022562t1h8605.jpg)
... lõõmava päikesega päeval, nende ees paar juba tühja õllepudelit ning taldrikul hommikul püütud igav angerjamaius.
Keset nende jutuvada suurtest kunstilistest saavutustest ilmuks nende juurde kohalik naksis teatritegelane Maire Sillavee ja kamandaks: “Poisid, mis te muidu lorite – tehke mulle üks mänguks kõlbulik teatritükk!” Ja ses priiskavas vaimus olekski sündinud selline tükk nagu “Randas õitses kibuspuu”. Miks mitte?
Romantiline kui Smuul, rühikas ja rannakalurit armastav kui Hint ning mõnusalt siinmeolemelikult kergemeelne kui Nõmmik. Ning kindlasti humoorikas, kuid mitte ehk kommunistlikku režiimi pilav. Nii see muusikal nende ümber eluks oleks saanud.
Intriige jagub kamaluga
Nii see võinuks olla, kui see olnuks Saaremaa meeste kirjutet (olgugi et Sulev Nõmmik juurtelt hiidlane). Selline pilt mind Salme vallateatri uhiuut lavastust vaadates kummitas.
Tegelikult on see muusikaline lugu kirjutatud 1990. aastate alguses hiidlastele, lihtsalt saarlased olid pärast aastakümneid nobedamad ja tõid selle tüki nüüd Salmel lavale.
Tegevus toimub 1963. aastal ühes rannakõrtsis, kus on koos kohalik koloriit – merimeeste silmarõõmud kõrtsidaamid, rannakalurid, aktimodellist unistav kunstnik, ranna lembelaulik, koduranda saabunud mundris meremehed, päevavargast pillimees, üks ohutu kommunist ja suurlinna bugi-vugit kepsutav suurlinna preili.
Muusikalile kohaselt jagub etenduses intriige kamaluga. Muusikali hea omadus ongi see, et tekst koosneb kergetest ja mahlakatest repliikidest ning kulminatsiooniks on laul, mis viib tunded ja draamad haripunkti. Muusikali juhib muusika ja selle lavastuse puhul on muusika tugev – heade retronootidega, tabavalt on selle ajastusse kirjutanud Arved Haug.
Ei puudunud kerge biit ja džässisuge – nood rütmid hakkasid just 60-ndatel Eestis pead tõstma. Romantilised serenaadikesed on samuti ajastutruud, pisut aarneoidilikud. Võimsamaks esituseks pean aga töödeldud kaerajaani – koos liikumisega oli see õhtu nael, vabalt oleks laval võinud olla ansambel Collage. Silmad kinni ja vahet poleks teinud, kas laval on salmekad või konservatooriumi üliõpilaste ansambel.
Kuigi kogu trupp teeb suurepärast tööd, tooksin esile mõned säravamad tähed. Kalurite tandem Eedi ja Karla ehk Silver Õun ja Andrus Oder. Need kaks meest teavad, mida peab laval tegema. Muidugi lihtne ja mõnus tandemroll taustaks, mis võiks igavamalt mängitult märkamatuks jääda, aga ei.
Hästi kätte saadud lavaline liikumine, miimika ja rolli olemus. Ilma nendeta oleks muusikal palju vaesem olnud.
Muidugi jäi meelde kleepsudega kitarril soleeriv Meelis Juhandi hurmur Roll. Rannakõrtsi oma Uno Loop – heasüdamlik, erk, nooruslik ja noh... Juhandi lihtsalt laulab ju ka hästi.
Just laulmisega üllatas noor naispeaosaline Annika Lii puhvetipreili Aedana – tugev ja naiselik hääl. Ise nii õbluke ja tagasihoidlik! Väga meeldis Annika Juhandi kärts linnapreili Eva – roll, kus võis kõik mängu panna, olla dramaatiline ja vali – mida rohkem, seda uhkem. Seda ta ka oli.
Suurepärane tervik
Eraldi tooksin välja Kaupo Sireli meremees Taavi. Roll ja rollitäitmine, mis alguses na äbarik tundus, kasvas etenduse jooksul kõige enam.
Etenduse kõige romantilisem ja meesosadest raskeim roll. Aeglaste, igatsevate laulude esitus ja lihtsa südamega meremehe mängimine tuli välja tõe-trult.
Salme vallateatri muusikal on suurepärane tervik. Ollakse õnnega koos, et muusikali jaoks on olemas suur vilunud näiteseltskond.
Etenduses ei tekkinud ühtegi auku – kõik oli ladus, lõbus ja hea minekuga. Liikumine stiilipuhas ja näitlejat säästev, oli kompliment muusikale.
Teotahtelisest näiteseltskonnast jääb väheks, kui ei oleks head lavastajat. Maire Sillavee trump on võime ohjata teatripisikuga isiksusi ja oskus neist parim välja tuua.
Sillaveel on fookuses näitleja ja tema võimed. Ta suudab näitleja pisut üle oma varjugi hüppama panna.
Seda lavastust peavad vaatama minema need, kellele on südamelähedane film “Siin me oleme”. Sellega on kõik öeldud. Tegelikult on “Kibuspuu” vaat et paremgi.
Publik: Väga nostalgiline, väga vahva!
Helgi Pruul, Salme valla pensionär, endine kultuuritöötaja
Etendus tõi meelde ilusaid vanaaegseid mälestusi. Hing on mul kultuuris kinni, kuigi erialalt olen raamatupidaja. Etenduses meeldis kõik. Juhandi on ülekõige. Olime mures, kas Juhandi ikka mängib… ja kui ta esimesena lavale tuli, siis oli ohooo! Ja proua tuli kohe järele. Minule meeldivad nad kõik, ausalt. Nad on tõesti tublid, jätkuks vaid jõudu ja tegutsemislusti.
Ülle Õispuu, teatrikülastaja Kuressaarest
Mind üllatas, et need laulud, mis on ju imeilusad, ei ole veel massidesse läinud. Kas neid on hoitud niimoodi, et neid pole enne eksponeeritud või on Arved Haugil tõesti nii palju laule? Muusikaliselt meeldis etendus väga. Vahvalt tehtud, mitte keegi ei maganud laval – kõik toimis kogu aeg. Näitlejad olid nagu ikka tasemel. Et nad jõuavad oma igapäevatöö kõrvalt niimoodi käia, teha ja hästi teha!
Krista Kütt, Tornimäe näiteseltsi juhendaja
Väga nostalgiline, väga hästi lavastatud, väga hea meeskonnatöö. Suurepärased laulud, väga head meeste hääled.
“Randas õitses kibuspuu”
Autor: Vaapo Vaher Lavastaja: Maire Sillavee Muusikaline juht: Rein Orn Tantsujuht: Reet Sillavee Lava ja kostüüm: Ene Sepp
Heli ja valgus: Margus Lepik
[nggallery id=550]