Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle aasta jaaniaeg jääb rahvale ilmselt meelde kui üle aastate kõige külmem suve algus. Üle Saaremaa hoogudena sadanud vihm ja teisipäeval kilomeetrite pikkuseks veninud parvlaevajärjekord Kuivastus olid prognoositavad.
Kahjuks ei saadud aga seekordsetelgi jaanipühadel läbi liiklusõnnetuste ja väiksemate põlenguteta. Kõige kurvemalt lõppesid pühad siiski Kareda küla Sarapiku talu elanikele, kelle kodu päise päeva ajal maha põles.
Juba vanasõna ütleb, et õnnetused käivad paarikaupa. Selle ütluse paikapidavust kinnitas tõik, et kohaletõtanud päästjad tagurdasid otsa pere ainukesele sõiduvahendile.
Perekonna soov oma kodu taastada on igati tervitatav – leidub ju tühje maju ja varemeid maal niigi palju.
Selleks, et Sarapiku üles ehitada, võiksid lehelugejad kanda jõukohase summa vallavalitsuse arvelduskontole või siis panna see annetuskarpi Tagavere poes. Kui leiduks keegi, kes põlengusodi ära veaks, oleks see perele suureks abiks.
Üdini inimlik on mõelda, et milleks mulle kindlustus. Siiski oli see kuu aja jooksul juba teine õnnetusjuhtum Saaremaal, kus eluase polnud kindlustatud, ja seega tuleb kahjud kanda elanikel endil.
Nagu töötav suitsuandur päästab elu, aitab varakindlustus inimestel toime tulla kahjutule tagajärgedega.