Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/08/26/12023165t1h6040.jpg)
Möödunud neljapäeva õhtul astus Kuressaare kuursaali lavale kuus väga ilusat tüdrukut. Tuuli Rand, Maria Väli, Teele Viira, Mari-Liis Aljas, Maarja Aarma ja Kirke Karja. Viis esimest on koondunud grupiks Söörömöö ja Kirke saadab neid klaveril.
Nagu nimigi ütleb, on tegemist saarlastega (v.a Maarja Aarma). Nii oli ka päris suur osa publikust tol õhtul tüdrukute armsad kodused ja endised õpetajad. Kindlasti ei saa mainimata jätta, et kohal oli ka Teele Viira 94-aastane mamma.
Saaremaa on muusikute kasvatamisel olnud aastakümneid viljakas pinnas. Ehk algas see siis, kui Saaremaale sattusid Sirje Medell ja Tiit Paulus. Nendest sai alguse tõeline noorte ja uljaste jazz-muusikute plejaad. Täna on siinmail ohjad endi kätesse võtnud Laine Lehto ja Pilvi Karu. Arvatavasti ei ole pea 20 aastat möödunud enam ühtegi Jazzkaart ilma saarlaseta.
Tundlikud naised
Ka Söörömöö on Jazzkaare laval esinenud. Söörömöö pole siiski neidude ainuke projekt. Teele Viira kogus kuulsust “Superstaari” saates ja tegutseb nüüd edasi muusika- ja meediamaastikul. Tuuli Rand teeb edukat koostööd saarlasest ULA-ga. Maria Väli esitles eelmisel aastal oma esimest sooloplaati ja teeb kaasa vokaalansamblis Estonian Voices. Mari-Liis Aljas ja Maarja Aarma astuvad üles erinevates nimekates kooslustes/projektides.
Söörömöö kava neljapäevasel kontserdil oli üles ehitatud tüdrukute koolitöödest (kõik nad on õppinud G. Otsa nimelises muusikakoolis), eesti kergemuusikast ja klassikaks saanud maailmanimedest.
Kontserti alustati lapsemeelsetest “Juba linnukesed” ja “Mõmmi aabits”. Ometi polnud laval lapsed, vaid tundlikud naised. “Mõmmi aabits” esitati vaat et sensuaalselt, ja seda usutavalt.
Meeldis väga tüdrukute vahetu olemine laval – laulude vahel valitses laval pidevalt meeldivalt naiselik kaos. See tundus lausa taotluslik. Publikuga suheldi muheda huumoriga. Sümpaatne oli noorte tüdrukute puhul, et laval olemisest tunti silmnähtavat lusti ning loominguline melanhoolia ja raskus on jäetud ehk sooloprojektide jaoks.
Õhtu tähtedeks olid kindlasti jazz-maailma raskekaallased. Õigemini nende lood ja seaded. Võimsaima mulje jätsid kuulsa Manhattan Transferi seatud “Farmers Market” ja “Birdland”. Samuti Beady Belle’i “Game”, kus Teele Viira tänu tehnikaimedele laulis korralikku bassi.
Keskkooli armastuse hõngu tõid Erko Niidi “Ööviiul” ja Mari Pokineni “Õnn ja arm”. Õrnalt esitatud lood, mis peaksid peale minema ka neile, kes näiteks Manhattan Transferi ei kannataks.
Tüdrukutes on ägedust küll ja rohkemgi – nii sobib neile grupina Vägilaste väge täis looming ja suurepärane Karmo/Naissoo “Must mees”. Viimases loos üllatas Maria Väli imiteeriva trompetisoologa – see oli super!
Nagu kirsid tordil
Kontsert võeti loomulikult vastu ovatsioonidega ja lisalugudega see kõik lõppes. Õnnelikud olid kõik – lauljad ise, nende armsad inimesed ja teised kuulajad.
Ning kui tüdrukud laulsid kõik ütlemata hästi, siis välja nägid nad nagu kirsid tordil. Klaverisaatja Kirke Karja samuti.