Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Praegu on hindamissüsteem kooliti erinev – mõnes koolis hinnatakse juba esimeses klassis õpilase tööd numbritega, mõnes antakse sõnalisi hinnanguid. Kas algklassiõpilastele peaks panema hindeid või oleks sobivam kujundav hindamine? Kas vähemalt ühe omavalitsuse piires peaks olema ühesugune hindamissüsteem?
Raili Nõgu,
Tornimäe põhikooli direktor:
Meil hinnatakse esimeste klasside õpilaste tööd küll, aga numbrilisi hindeid ei panda, on kujundav hindamine. Minu meelest on kujundav hindamine hea, kui ei ole tegemist lihtsalt sellega, et numbrite asemel kasutatakse nende vasteid “hea”, “väga hea”, “rahuldav”. Või siis “püüa rohkem”, “püüa paremini” jne. Kui aga kirjeldatakse täpselt, mida laps oskab ja millele peab rohkem tähelepanu pöörama, on see minu arvates väga positiivne.
Mul oli õnn olla möödunud aasta kevadel esimese klassi õpetaja. Siis oli lapsevanemale väga keeruline selgeks teha, miks ei panda lastele hindeks numbreid, vaid antakse hinnang. Paljud lapsevanemad ootavad ju numbrit – nii nagu nemad omal ajal said ja mida ka praegu üsna paljudes koolides kasutatakse. Ootavad ka lapsed ise. Viit on ju väga hea saada. Samas viit miinusega enam mitte nii väga ja madalamat hinnet sugugi mitte.
Meil hakatakse numbrilisi hindeid panema alates teisest klassist. Ma ei saa öelda, kumb hindamissüsteem on õige ja kumb vale. Ühest küljest oleks ju hea, kui koolides oleks ühtne hindamissüsteem. Teisalt selleks otsest vajadust pole. Koolid on erinevad, ka õppematerjalid on erinevad ja arvan, et nii see jääbki.
Jaan Lember,
Kärla põhikooli direktor:
Missugune hindamissüsteem valida, otsustab iga kool ise. Meie koolis hakati seda teemat arutama juba eelmisel õppeaastal. Praegu on meil esimeses klassis kujundav ehk mittenumbriline hindamine. Ka inglise keele õpetaja alustas täpselt sama süsteemiga kolmanda klassi puhul. Et aine oleks hästi mitmekülgselt õpitud, aga hindeid ei panda. Muus osas me praegu seda arutanud ei ole.
Hindamisel lähtub iga kool oma eripäradest. Asi sõltub ju kõigepealt sellest, mida arvavad hindamissüsteemist õpetajad, klassijuhatajad ja lapsevanemad. See tuleb esmalt omavahel läbi arutada. Et oleks ühene arusaamine, kas see süsteem on hea või ei ole vastuvõetav.
On ju erinevaid arvamusi. Ühed pooldavad hindeid – et need on konkreetsed ja kõigile arusaadavad. Paljud aga pooldavad kujundavat ehk mittenumbrilist hindamist.
Ja kui minnagi üle kujundavale hindamisele, siis missugune süsteem see peaks olema? Neidki on nii erinevaid.
Seda, et hindamissüsteem oleks kõikjal ühesugune, ma õigeks ei pea. Kõik koolid on ju mingil määral erinevad ja kõiki ühe lauaga lüüa – ka hindamise osas – ei saa. Kui selline otsus tuleks, mis oleks selle eesmärk ja head küljed?
Katrin Koppel,
1. klassis õppiva lapse ema:
Mul puudub selline koolikogemus, kus hinnete asemel pannakse märke või antakse sõnaline hinnang. Saaremaa ühisgümnaasiumis on kasutusel hinded nullist viieni ja nii kooli kodulehel kui ka e-koolis on selgitatud, mida konkreetne hinne tähendab.
Kui hinnete asemel oleks mitmelauseline, kirjeldav, suunav, varasema tööga võrdlev hinnang, siis oleks sellest õpilastele ja vanematele kasu tõepoolest. Kuid õpetajale oleks see kindlasti ajamahukam.
Ma ei leia, et hindamine peaks olema ühesugune kõigis linna/valla koolides. Erinevatele inimestele sobivad erinevad lahendused. Kui on rohkem valikuvõimalusi, siis see on hea.
Ülle Pihelpuu,
Kuressaare Vanalinna kooli klassiõpetaja:
Mina pooldan hindelist hindamist – nagu on meie koolis juba esimestest klassist alates.
Kujundav hindamine jääb nii lapsevanema kui ka lapse enda jaoks suhteliselt ebamääraseks. Numbriline hinne on aga konkreetne. On lapsi, kelle puhul on kujundav hindamine sobiv, ja neid, kelle puhul ei ole. On ka õpetajaid, kes oskavad kujundavat hindamist õigesti kasutada, ja neid, kes seda ei oska. Inimesed on väga erinevad.
Räägin oma kogemustest lähtuvalt: olen kokku puutunud lastega, kes tulevad minu õpilaseks koolist, kus kasutatakse kujundavat hindamist, ning kelle teadmised-oskused ei ole vastanud tasemele, mis parajasti pidanuks olema.
Kui kujundavat hindamist on kasutatud näiteks neljanda klassi lõpuni ja laps siis numbrilisi hindeid hakkab saama, võib see nii tema kui ka vanemate jaoks olla väga valus kukkumine. Nii võib kujundav hindamine kasu asemel hoopis kahju teha. Sellistes ainetes nagu kehaline kasvatus, tööõpetus, kunstiõpetus võiks küll kujundavat hindamist kasutada, aga põhiainetes ma seda ei poolda.
Hindamissüsteem peaks ühe omavalituse piires kindlasti ühesugune olema. Tegelikult peaks see lausa riiklikult paika pandud olema – igal pool ühesugune. Lapsed liiguvad ju koolist kooli ja kui süsteem on erinev, on kohaneda raskem.
Tiia Leppik,
Kuressaare abilinnapea:
Hindamine on kooli õppekava osa ning millisena seda nähakse, on kooli otsustada. Kooli õppekava annab koolile võimaluse luua oma nägu ja iseloom, mistõttu ma ei arva, et hindamissüsteemi piirkonniti ühtlustama peaks.
Olulisim on, et õpilasele tema oskuste ja teadmiste kohta tagasisidet antakse. Kuidas see eesmärk parimal moel saavutatakse, kas numbriliste hinnete või hinnangutega, seda peaksid saama otsustada spetsialistid koolis. Minu isiklik arvamus on, et sõnaline hinnang ja kujundav hindamine on palju informatiivsem ja aitab arengule enam kaasa kui number. Ja ometi võiksime me tahta lapselt, kui ta koolist tuleb, teada, mida ta oskab, mitte mis hinde ta sai.