Ajakirjanikust õpetajaks! Miks ometi?

Raido Kahm Foto: Saarte Hääl

“Ülikoolis ajalugu õppides puutusin aeg-ajalt kokku küsimusega, kas minust saab õpetaja? Vastus oli kindel ei,” kirjutab Kuressaare gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, endine Saarte Hääle ajakirjanik Raido Kahm. “Ometi annan alates sellest aastast Kuressaare gümnaasiumis tunde. Kuidas nii läks?”

Magistrantuuris valisin eri­alaks arhiivinduse, kuid ülikooli lõpus mõistsin, et arhivaari minust ilmselt siiski ei saa. Nii kaasnes ülikooli lõpetamisega pigem mure tuleviku pärast, mitte rõõmus elevus. Õnneks sain kodulinnas Kuressaares jala ukse vahele kohalikus ajalehes.

Ülikoolist olin kaasa võtnud kirjutamisoskuse ja omajagu teadmisi, kuidas allikatega tööd teha. Üsna pea ilmnes, et lehes tuleb kirjutada hoopis teistmoodi. Lisaks on lehes figureerivad allikad kahtlaselt “elavad”. Üldse mitte sellised, mida töö lõpetades kappi tagasi lükata. Harjusin selle kõigega vaikselt ja töö elavate allikatega ei osutunudki eriti hirmsaks.

Mõni aasta hiljem juhiti mu tähelepanu aga tööpakkumisele: Kuressaare gümnaasium otsis ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajat. Pärast mõningat mõjutamist ja järelemõtlemist otsustasingi kandideerida. Meelde tulid kunagise õppejõu Andres Adamsoni sõnad, kes väitis, et ajaloolasele tuleb kasuks, kui ta vähemalt mõned aastad üldhariduskoolis töötab. Kõiksugu baasteadmised pidid nii päris hästi kinnistuma.

Mõningad kõhklused mul muidugi jäid. Näiteks kas pole mitte imelik ühe nädala jooksul ühte ja sama juttu mitu korda rääkida ning siis sellega tuleval aastal taas otsast peale alata? Tuleb välja, et ei ole. Alles alustanud õpetajana pigem näen, et kui sama tundi juba kolmandas paralleelis ehk kolmandat korda annan, sujub see märksa paremini kui esimesel katsel. Õpilased seda ilmselt ei tunneta, kuna neil puudub lihtsalt võrdlusmoment.

Kuskil ajukurdudes vasardas mul vaikselt, kuid kindlalt küsimus, kas ajalooõpetaja tegeleb rohkem ajaloo või õpetamisega. Seal on suur vahe. Ühel puhul oled sa justkui õpetlane, kes erudeeritud inimese kombel klassile ajaloost fantastilisi teadmisi jagab. Teisel juhul aga pigem kasvatusteaduse viljeleja. Viimane kujutas endast väikest probleemi, kuna pedagoogika kursused jäid mul omal ajal võtmata. Ma ju ei tahtnud õpetajaks saada!

Kasuks ei tulnud ka kolleegi peenetundeline remark, et lapsed söövad mu novembriks ära ja detsembris, pärast mõningaid teraapiasessioone, olen lehes tagasi.

Praegu võin rõõmuga ja mõningase rahuloluga tõdeda, et õnneks päris nii ei läinud. Vaimne tervis on mul säilinud ja vererõhuprobleeme ei esine. Ajaloo tundmine ja oskus õpetada-tundi anda täiendavad teineteist. Tunnen end klassi ees seda kindlamini, mida selgemaks olen vastava teema enda jaoks mõelnud.

Samas jääb mu mõttelõngadest väheks, kui õpilastel on kõht tühi või rahutu vahetund selja taga. Sellistel puhkudel katkevad ilusad jutustused ajaloost kildudeks ja tuleb leida muid viise, kuidas natukenegi teavet õpilasteni viia. Ja see on väljakutse!

Samal ajal ei saa ajalugu ära unustada, vaid seda nii ümber sõnastada, et ka nooremad mõistaksid. Nii avastangi end iga päev ajaloolase rollist, kes on justkui tõlk mineviku ja oleviku või õigemini mineviku ja tuleviku vahel, sest kes need lapsed siis veel on kui mitte tulevik. Päris ajaloolast see minust muidugi ei tee, aga kui eelnevat mõtet edasi arendada, siis kurta just ka ei saa.

Kui inimene on minuga sarnases olukorras ja kaalub kooli minekut, ütleksin talle, et mälestused oma koolipäevadest sellistel puhkudel väga kaasa ei aita. Vaated koolielule läbi õpilase ja õpetaja silmade on lihtsalt niivõrd erinevad. Isegi, kui lapsed ja noored on laias laastus endised.

Õpetajaameti kasuks räägib aga kindlasti see, et koolis töötades tunned, et see, mis sa teed, on oluline. Nii et mõelda tasub igal juhul!