Saada vihje

REPLIIK: Vastused on sinus eneses

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy

“Mõelge, mida te tegelikult tahate, enne kui hakkate midagi tegema, mis tundubki lihtsalt millegi tegemine,” soovitab oma teed alles otsivatele noortele saarlane Anni Viskus, kes 2015. aastal pärast gümnaasiumi lõpetamist kolis Islandile, esialgse plaaniga aastaks.

Kui teil on vähegi julgust ja pealehakkamist, minge käige korra kusagil mujal ära. Elage üksi võõras riigis, võõra keele ja kultuuriga. Kui te ei tea, mida te täpselt teha tahate, kombake ja uurige seda ilma ja maad natukene, enne kui end millegagi pikaks ajaks seote. Ja kuigi see võib kõlada imala klišeena, siis ma luban, et tegelikult kusagil teie sees on vastused olemas.

Üksi välisriiki kolimine ning suuresti enda turvatsoon. Ei ole inimesi, kes sulle ütlevad, millega sa saad ja ei saa hakkama (välja arvatud sa ise, omaenda piiride seadmisega). Paratamatult tuleb aga olukordi, kus sa lihtsalt pead tegema – mõtlemata või mõeldes. Aga tehtud peab saama. Ja need on need hetked, kus sa hakkad eriliselt iseenda piire kompama ning nihutama. Ja ühtäkki näed ja märkad, et see, kui olid harjunud sellega, et sulle öeldi, mida sa tegema pead ning kui sa tegid (mõnikord andsid endast ka maksimumi), siis keegi hindas sind ning selle järgi kaudselt ka sa ise.

Seejärel aga hakkad mõistma, et pärast mõningate asjade tegemist siin elus saad sa hakata iseennast hindama iseenda järgi. Loodetavasti omandad oskuse, et enda teistega võrdlemine on kõige suurem energia- ning ajaraisk, mida sa teha saad iseennast kasvatades.

Kui ma peaksin praegu kokku lugema, mitu korda mulle 2015. aastal öeldi: 1) sa ei lähe enam kunagi kooli, sest sul kaob koolirutiin; 2) sinust saab x kaupluse kassapidaja; 3) sa PEAD midagi edasi õppima; 4) välismaale minek on VÄGA halb idee – siis saaksin kokku üsnagi märkimisväärse numbri.

Aga hiljem sain aru, et neid lauseid ütlesid inimesed, kes ei olnud mitte kunagi teinud seda, mida mina teha tahtsin. Nad ei saanud teada. Sest nad olid teinud seda, mida nad tahtsid, et mina teeksin. Ja eelnevate lausete väljaütlemine tugines vaid keegi-kuskil-ütles-tundus-õige põhjal. Tehes aga asju nagu kõik teised, kindlat ja turvalist mustrit järgides, kasvame me samasuguseks nagu kõik teised.

Mida me sellest õpime? Me peame teisi väga vähe kuulama, mis puutub meie enese soovidesse. Kui meil on soov, eesmärk ning plaan ja me oleme sellega ise rahul siis... see ongi see, mis loeb. Ja kui sa sellega kellelegi haiget ei tee (see, et sa kellegi egole või soovidele vastu ei tule, ei loe), ongi kõik okei.

Sa tahad aastaks lapsehoidjaks minna? Kohvikusse tööle? Tahad seljakotiga aastaks Aasiasse reisima minna ilma punkt-punkti plaanita? Palun, mine! Seni, kuni leiad iseendale peeglist vastu vaadates rahu. Ja kui sinu soov on vastupidine: tahad minna Tartusse arstiks või bioloogiks õppima, Tallinna kirjandust, suhtekorraldust või ma­temaatikat õppima ja teised sinu ümber tunduvad kõik “julgemad ja vapramad”, sest lähevad seljakotiga Aasiasse, siis see on ka okei.

Allikas: anniviskus.blogspot.com
Tagasi üles