Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto

Kaarma kiriku tahvli mõistatus

TAHVEL. et.wikipedia FOTO: Saarte Hääl
Fotol olev tekst asub Kaarma kirikutorni seinal, peaukse kõrval paremal, umbes kolme ja poole meetri kõrgusel maapinnast. Kiviplaadi suurus on 70x50 cm. Teksti sõnastus ja õigekiri on tänapäeva mõistes konarlik, kuid arusaadav; tähekujud selged. Kas tõesti kirjutati see aastal 1407?

Vikipeedia artikkel “Kaarma kirik” mainib tagasihoidlikult: “Kirjastiil ja sõnastus viitab hilisemale ajale.” Täpsustus on raamatust “Saaremaa ajaloo- ja kultuurimälestised” (1991 Tallinn, autorid Olavi Pesti ja Külli Rikas), kus on kirjas: “Šrift ja sõnastus osutavad siiski sellele, et tekst pärineb märksa hilisemast ajast kui 15. sajand.”

Autoriteetseimas võimalikus allikas, Kaarma kirikut käsitlevas hinnatud monograafias “Kaarma kirik - Eesti kirikud I” (2003 Tallinn, autorid Kersti Markus, Tiina-Mall Kreem, Anu Mänd) on lk 97 kirjas nii: “Seega võib portaali kohal paiknevat kirja pidada autentseks, kuid mida selle sõnumiga on öelda tahetud? V. Raami arvates mõeldi kiriku valmimise all torni ehitamist.” (Villem Raam, 1910–1996, eesti kunstiteadlane). Monograafia autorid keskenduvad tahvli analüüsil teksti kirjaviisile.

Esimene teadaolev tekstiviide tahvli kohta pärineb kirikuõpetaja ja koduloolase Martin Körberi (1817–1893) sulest, 1915. aastal postuumselt ilmunud teosest “Ösel einst und jetzt III”. Nimelt avastanud selle 1777. aastal kiriku remonttööde käigus tollane Kaarma koguduse õpetaja Immanuel Mickwitz (1748–1802). Enne seda olnud tahvel lubjakihiga kaetud, ehk koguni krohvitud. Miks sellist tahvlit peita?

FOTOL 2 on sõna “WALMIS” kirjutatud kahele reale, kusjuures L-täht pole ära mahtunud. L-tähe kohal paremal on näha tumedat täppi. Selliseid on tahvli ümber vähemalt seitse. Aukude läbimõõt on ca 8 mm ning nende põhjast paistab metalli. Tõenäoliselt on tegemist metallankrutega, mis hoidsid paigal mingisugust raamistust. Selle võimalik kuju on hästi nähtav FOTOL 3 (detail, autor Veljo Ranniku 1973, muinsuskaitseameti arhiivist). Tahvli ümbrise kujutis on seinal jälgitav. Sarnane raamis on säilinud kiriku peaukse telje kohal oleval nišil.

FOTOL 4 (detail) on näha, et osa tahvlist on kahjustunud ja dolomiidi kohta tavatut värvi. Punakavärvilises ulatuses on tahvli pind krobelisem. Geoloog Helle Perensi arvates on kolm võimalikku põhjust, miks tahvel saab punane olla. Kõigepealt on punased laigud omased mõnele laguunitekkelisele dolomiidile, näiteks Mündi ja Orgita dolomiidid. Teiseks – kui punane värv on ainult pindmine, võib tegemist olla vetikaga. Kolmandaks omandab dolomiit sellise värvi kuumuse mõjul, näiteks põlengus. Helle Perens pidas antud juhul tõenäoliseks värvikahjustuse põhjuseks viimasena toodut.

Tahvel sai kahjustada

Körber kirjutab Kaarma kiriku kroonikale tuginedes, et ööl vastu 25. oktoobrit 1752 (vkj) kahjustas äärmiselt äge torm torni puitosa, välk lõi torni tippu, tuues sealt alla tuulelipu koos katuse mõne puitosaga. Kuna pole juttu sellest, et kiriku hooneosa katus oleks kannatada saanud, siis võib-olla maandusid detailid kiriku ukse ette. Sellisel juhul võis mõni seina najale püsti jäänud pruss tahvlit kahjustada.

Millist infot võiks tahvlilt veel leida? On päris huvitav, et keegi pole tähelepanu juhtinud sellele, et nähtava teksti all on peidus veel teine tekst. Kui vaadata FOTOL 5 number 7 ümbrust, siis võib seal märgata midagi, mis sarnaneb number 5-le (kuigi see muidugi ei pruugi seda olla). Samuti on teksti jälgi 7 kohal ning 4 ja nulli vahel.

Veel äratab tähelepanu poolitusmärgi laadne kriips. Selle all või taga on miski, mis sarnaneb diagonaalse risti kujutisele. Lisaks paistab foto vasemal serval asuva oletatava põletusjälje väga konarlik pind. Tundub, et selle koha kallal oli kiviraidur hädas olnud. Siin-seal on veel märke, mis võivad pärit olla esialgsest tekstist. Hea tahtmise korral võiks väita, et tahvli alumises parempoolses nurgas on võib-olla olnud mingi vapp. Vapp kiriku peaukse kõrval pole võib-olla väga tavaline. Välja arvatud juhul, kui tegemist on piiskopi vapiga.

Saare-Lääne piiskopi Johannes I Schütte surma järel 1438. aastal tekkis uue piiskopi määramisega patiseis. Piiskopkonna n-ö parlament ehk toomkapiitel valis uueks aukandjaks Ludolf Grove (surn 1458), kuid paavst kinnitas ametisse hoopis Johannes Creuli (surn 1457). Tänaseks teame, et kompromiss leiti 1449. aastal nn Kuressaare rahulepinguga. Sellega jagati piiskopkond ajutiselt kaheks. Ludolf Grove pidi valitsema Saaremaa ja Hiiumaa alasid ning Johannes Creul Läänemaad, kusjuures kogu piiskopkonna valitsejaks pidi saama see, kes kauem elab. Vastavalt rahulepingule sai Kaarma kirik toomkirikuks, mille toomkapiitli moodustasid Kaarma, Karja, Valjala, Püha ja Jämaja kiriku rektorid. Seega võiks püstitada hüpoteesi, et Ludolf Grove, kes oli sunnitud oma toomkapiitli maakirikusse kolima, rajaski Kaarma kiriku torni ning lasi selle seinale raiuda vapi koos vastava tekstiga.

Tekstis mainitud peetripäev on katoliku kiriku kalendris 29. juuli, pikema nimega peeterpaulipäev. Läänekirikus on traditsioon, mille kohaselt äsja loodud diötseesi piiskop saab paavstilt oma ametirüü osa – palliumi – just sel päeval. Tehniliselt võttes oli Saaremaa ja Hiiumaa piiskopi ametitool äsja loodud. Sellisel juhul võib olla, et Kaarma kirik pühitseti Peetrusele ja Paulusele esimesel võimalusel pärast heakskiidu saamist Pühalt Toolilt. Teada on, et paavst andis oma õnnistuse Kuressaare rahulepingule 1. detsembril 1449. Seega võiks oletada, et Kaarma kirik (taas)pühitseti 12. juulil 1450. Torni ehitamine ja teksti kirjutamine seinale võis jääda hilisemasse aega.

Grovede perekonna vapi kujutis on meile teada. Kõrvaloleval joonisel näeme piiskopi salapitsati jäljendit, roosi (teistel andmetel ristikheina) lehtede vahel metssiga, keel suust väljas, tekstiga * secretum * ludolphi * episcopi + osiliensis + *. Kas number viiele sarnanev vaevunähtav kujund tahvlil võiks olla õielehe servamotiiv?

Tõenäoliselt oli piiskopil veel teine, vaimulik vapp. Selle kujutis võinuks olla tahvli vasemas ääres.

Varaseim teade siin olnud kirikust pärineb 1298. aastast. Praeguse püha Martinuse kiriku ehitamisajale 15.–16. sajandi vahetusel viitab põhjaportaali kohal seina müüritud Saare-Lääne piiskopi Johannes III Orgase (1491–1515) vapikivi. Selle autoriks peetakse Liivimaa väljapaistvaimat hiliskeskaja kivimeistrit Reynekenit ning valmistamisajaks aastaid 1513–15.

Kuid nüüd oleme vastakuti küsimusega – kes ja millal kirjutas või lasi kirjutada teksti, mida praegu tahvlil näeme? Miks on seal aastaarv 1407? Ja lõpuks – miks see tekst on selges eesti keeles? Enne aastat 1777 pole tahvli kohta teada mitte midagi, et tahvli algne tekst on n-ö üle kirjutatud, et tahvel on saanud tules kannatada.

Tahvli vigastamise aeg pole teada. Aga võime leppida, et see toimus hiljemalt 1752. aasta äikesetormi ajal. Tollane kirikuõpetaja lasi tornitipu korrastada ja kahjustatud tahvli ilmselt üle krohvida või lubjata.

Kaarma kiriku õpetaja Immanuel Mickwitz asus ametisse selsamal 1777. aastal, mil ta oli kõigest 29-aastane. Loomulikult köitis ta tähelepanu raamitud, kuid millegipärast varjatud pind ukse kõrval. Pärast tahvli puhastamist selgus aga, et selle tekst on loetav ainult osaliselt. Võis ehk aru saada sellest, et midagi oli saanud alguse või et midagi oli saanud valmis. Ilmselt kirik? Aga millal? Mickwitz pidi kasutama seda infot, mis oli võimalik – käsikirjalisi andmeid kiriku ajaloo kohta. Tõenäoliselt kõige tuntum tekst pärineb aastast 1407, mil tollane piiskop Winrich von Kniprode andis välja privileegi. Sellega reserveeriti Kaarma kirikuhärradele kalapüügi ainuõigus maalinna ja kirikuaia vahelises jões. Mickwitz tegi siit loogilise järelduse – kui privileeg anti välja just sel aastal, siis järelikult tekkis põhjus selleks just siis. Niisiis valmis kirik aastal 1407! Teksti sisu oli sellega olemas.

Grammatiliselt ebatäpne

Kuid eesti keel? Immanuel Mickwitz oli sündinud Tallinnas. Võib arvata, et tema eesti keel oli võrdlemisi hea. Muide – sellest, et teksti autor on n-ö mandrimees, annab aimu sõna SA-NUD. Saarlane poleks selle peale tulnud, et sinna vahele U-täht sobida võiks.

Lisaks kõigele oli Immanuel Mickwitz väga elava fantaasiaga. Kaarma kiriku käsikirjade hulgas leidub tema kummaline lugu sellest, kuidas tema juurde tuli kaks munka. Nad soovisid kirikus külastada üht salaruumi. Mickwitz võeti kaasa, kuid tema silmad seoti kinni. Käidi üsna pikalt, treppidest alla ja üles, kuni lõpuks võeti silmaside maha ruumis, kus Mickwitz varem polnud viibinud. Suure hulga pärgamentide hulgast otsinud mungad üles kaks või kolm. Seejärel seotud silmad uuesti kinni ja mindud tagasiteed. Mungad läinud minema ja kuigi Mickwitz hiljem püüdnud mitmeid kordi salaruumi üles leida, polevat see õnnestunud. Tore lugu, et mitte öelda müstifikatsioon. Selle autor võis vabalt korraldada sarnase müstifikatsiooni ka seinatahvlile eestikeelse kirja lisamisega.

Oli sellega, kuidas oli. Aga kui uus tekst oli tahvlisse raiutud, siis märkas Mickwitz, et tekst oli grammatiliselt ebatäpne. Kuid viga on viga ja lahendus tuli leida. Eemaldati ümbris, mis ilmselt oli nagunii tulekahjus veidi kannatada saanud ja puuduv täht lisati vabanenud pinnale. Lisaks kaeti tahvel ja selle ümbrus hoolikalt õhukese lubjavärvikihiga, nii et midagi polnudki eriti näha. Selles võib igaüks veenduda esimese teadaoleva tahvlist tehtud foto (FOTO 6) abil aastast 1894.

Kirjaviisi kohta küsisin nõu ajaloolaselt Tiina Kalalt, kes on Eesti üks parimaid selle ala asjatundjaid. Tema hinnangul on tegemist kapitaalkirjaga (koosneb ainult suurtähtedest), mida hakati meie aladel kasutama oluliselt hiljem, kui aastaarv 1407 seda arvata lubaks. Pigem oleks tollal kasutatud gooti fraktuurkirja. Samuti kui üldse oleks 15. sajandil araabia numbreid kasutatud, siis olnuks nende kuju äratuntavalt teistsugune. Tõenäolisem oleks siiski Rooma numbrite kasutamine (aastaarv kujul nt MCCCCVII – M. N). Kapitaalkirjas kasutati Vana-Rooma eeskujul U asemel V-tähte. Kuna tahvli tekstis on U igal pool õigel kohal, siis see tegelikult viitabki suhteliselt hilisele kirjutamisele. Seetõttu sobib dateeringuks 18. sajandi teine pool.

Tegelikult meeldiks ka mulle vaadata asjale nii, et saarlastel oli juba aastal 1407 üsna tänapäevane kirjakeel…

Madis Nõmm
hobiajaloolane
Tagasi üles
Back