100 aastat 1919. aasta Saaremaa mässust (2)
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mobiliseeritute ärasaatja, Kuivastu komandandi lipnik Arseni Jefimovi (1895–1919) tapmisega 16. veebruaril 1919 oli mässu avapauk kõlanud.
Jefimovil olid muide ka saapad jalast võetud, aga et need võtjale väikesed olid, oli ta need maha jätnud. Saapad olevat saanud üks naisterahvas, kes neid muidugi proovima ei hakanudki.
Hukati ka Jefimovi kaaslased: Pärsamalt pärit riigimetsavaht Aleksei Vaher (Konksi metsavaht; u 1870–1919) ja sõjaväeametnik (Kaitseliidu kirjutaja) Karl Tammel. Viimane oli Muhus juba nädalapäevad viibinud ja tema tapjana nimetati Vassili Saksakulmu (1897–1979). Merejääl saadi kätte parun Alexander Peter Eduard (Axel) von Buxhoeveden (1856–1919) ja ta vend Arthur Otto Bernhard von Buxhoeveden (1863–1919), kes küll Kuivastust eemale hoidsid ja Võiküla kaudu põgeneda üritasid, kuid siiski kinni peeti. Konstantin Verendeli (1899–1991) mälestuste kohaselt pidas Viirelaiu majakavaht põgenejad kinni ega lubanud neil edasi minna, kuna see oli jääolude tõttu ohtlik. Sel ajal jõudsid ka jälitajad kohale ja eskortisid kogu seltskonna Kuivastusse. Buxhoevedenid tapeti ning vendadelt rööviti raha ja riided. Parunil olevat isegi 75 000 kuldrubla Rüütelkonna raha kaasas olnud. Dokumentide hulgas on ka soliidne loetelu Buxhoevedenitel kaasas olnud ehete kohta.
Röövitud rahaga ehitatud
Buxhoevedeneid taga ajanud ja Kuivastusse eskortinud Võiküla Pärdi-Jüri Timofei Pärtel oli paruni sõrmuse pärast ülekuulamisel käimist minema visanud. Mäla küla Andruse kivilaut olevat parunilt röövitud rahaga ehitatud.
Tapeti veel Saksa leitnant Krupp abikaasaga ja Kuressaare Saksa konsulaadi ametnik Oskar Rahr (1876–1919). Järgmisel päeval, 17. veebruaril tapeti mandrilt tulnud leitnant Karl Tulmin (1893–1919), kes oli sisekaitse ülema kindralmajor Ernst-Johannes Põdderi (1879–1932) poolt 14. veebruarist Saaremaa Kaitseliidu ülemaks määratud, ning Tamse mõisa valitseja Karl Adolf Wesberg. Viimane tapeti, kui 8–9-liikmeline salk mehi tuli Tamse mõisa. Nende hulgas olid Jüri (Georgi) Pruul, Mihail Öövel (1891–1919), Timofei Tihu, Uuemõisa valla mees Ivan Kirs, Aleksander Kuuse (1894–1919), Mihail Alt, Ivan Vokk ja Mihail Allik. Viimane oli tee peal mässajatele vastu tulnud ja läks nendega kaasa, teadmata, mis plaanid meestel on. Mehed piirasid mõisahooned ümber, panid vahid välja ja asusid mõisateenijaid üle kuulama. Saanud teada, et valitseja Karl Adolf Wesberg varjab end kutsari sealaudas, otsisid nad Wesbergi üles ja tapsid. Ühe tunnistaja sõnade kohaselt oli tapja Mihail Öövel. Mõisast said nad saagiks kolm kuldkella ja hulga muid ehteid. Kaks meest jäid ootama rentnik Arthur Wernhoffi (1874–1926) tulekut. Viimane oli aga mässust teadlik ja koju ei ilmunud. Kõik tapetud aeti merejäässe raiutud auku. Mässulised tapsid saartel 23 inimest, neist kümme Muhus. 16. veebruariks oli Muhumaalt Kuivastusse kokku käsutatud 120 meest, neist mässulisi oli vaid kümmekond.
Kuigi anti käsk mitte rüüstata, olid kohalikud elanikud seda siiski juba tegema asunud, nagu näha. Muu hulgas oli käsk ka mõisatest toidukraami ja moona rekvireerimiseks. Kuivastusse toodi mitu koormat liha, mis ümberkaudsetest mõisatest võetud. Jüri (Georgi) Pruul käis ka kuue mehega Suuremõisas, kus ta rekvireeris valitseja Ivan Jõgi käest ratsahobuse koos hobusemoonaga. Valitsejale ja tema naisele jäeti aga ähvardustest hoolimata hing sisse. Ka Kuivastu mõisa tallist käidi hobuseid võtmas ja tallimees Jaan Maripuu päästis ennast püssimeeste käest põgenedes. Mihail Õue (1893–1969) pere peidetud kullast liikus Muhus jutte veel nõukogude ajalgi.
Mässuliste sõjaväe üldjuhiks valiti Muhus endine sunnitööline Ivan Vokk, kes oli juba 1912. aastal Peterburi ja Riia vahet sõitval reisilaeval Konstantin kutsealuste vastuhaku organiseerinud. Ka tollase vastuhaku otsustavad sündmused toimusid Kuivastus, kus mäss maha suruti. Ülekuulamiste ajal ja raportites tema nime küll ei kohta. Kuivastu telefoni ja telegraafijaama ülevõtmist juhtis Mihail Õue, temaga koos olid Öövelid Mõegakülast (Vassili ja vennad Mihail ja Isak), Mihkel Sõrm, Ivan Enno (1895–1919) ja Jaan Tuulik (1893–1941). Vassili Öövel tahtis esialgu käsigranaati postkontorisse sisse visata, kuid Mihail Öövel seda ei lubanud. Kaitseliitlastelt Ivan Grünthalilt, Ivan Mölderilt ja Andrei Kaselt võeti relvad ära ja vangistati, niisamuti võeti vangi postkontori ülem Toomvel. Mihail Õue määrati 12-mehelise salga juhiks. Viimase ülesandeks oli rannakaitse Kuivastu–Lõetsa lõigul. Merejääle pandud kaabli raius läbi Ivan Enno. Virtsust oli Kuivastusse tulnud telefoniliini parandama Jaan Mets, kellel Enno lubas “rahva nimel” endale korteri otsida, kuid kohustas teda iga päev ennast keskjaamas näitamas käima.
Kuivastu komandandiks määrati Mihkel Sõrm, tema asetäitja oli Jaan Tuulik, kes asus telefoni keskjaama juhtima. Maakonnasisene side jäeti alles, kuna mässajatel puudunuks muidu võimalus omavahel ühendust pidada. See tekitas hiljem segadust, kuna ei saanud kindel olla, kas liini teises otsas on ikka “oma” mees. Näiteks kaitseliitlased kasutasid kontrolli mõttes võõrkeeli. Kui vastus oli soravas inglise või rootsi keeles, siis võis arvata, et tegu oli õige mehega.
“Kahtlased” Kuivastusse
Kuressaares oldi Kuivastus puhkenud rahutustega juba kursis, sest Muhu Kaitseliidu ülem Vassili Kask (1896–1942) oli sellest juba 16. veebruari hommikul kell 11 telefoni teel Saarte Kaitseliidu staapi teatanud ja samal päeval saadeti telegramm Kuressaarest ka Tallinna. Kask põgenes mandrile. Mässuliste käskjalana toimetas Isak Öövel Mõegakülast. Teedele pandi välja vahipostid ja anti käsk kõik “kahtlased” isikud Kuivastusse tuua. Kinnivõetuid peeti kinni Kuivastu kõrtsis, Hellamaa vallamajas ja Saksakulmude talus Tusti Käspril. Vassili Saksakulm patrullis Kuivastus ja võttis kinni kaks naist ning Jaan Teetsovi (1884–1942) ja Gustav Grepi. Vangistatud viis Saksakulm oma kodutallu. Ka Vassili isa Dionisi Saksakulm (1858–1941), esimene Hellamaa vallavanem (tõsi küll, ta oli ametist tagandatud ja isegi kinni istunud), võttis sündmustest agaralt osa. Jaan Teetsov olla eluga pääsenud just seetõttu, et oli Eesti valitsuse poolt määratud mõisamaade ümberkorraldamisega tegelema. Valve alla võeti ka Kuivastus olnud laskemoonaladu.
17. veebruaril toimus Hellamaa vallamajas rahvakoosolek, kus mässulised korraldasid Muhumaa “kaitset” ja varustamist sõjatingimustes. Ivan Enno pidas seal kõne, kus ta kutsus rahvast üles mässule. Kuna mõisnike vastu oli suur viha, siis olevat mässajate poolt Nõukogude Venemaad heaks eeskujuks seatud, kuna seal mõisnikke ei olnud. Sõjaväe juhtideks nimetati Mihail Õue (rannikukaitseülem), Mihail Sõrm, Ivan Enno, Georg Loorits, Mihail Öövel (varustaja) ja Andrei Sõrm. Lisaks määrati ka rannakaitse salgad lõikude kaupa: Ivan Enno 15–20 mehega Kuivastust Rässani, kümme meest Rässast Pädasteni, Mihail Õue salk Kuivastust Lõetsani ja Andrei Räim (1898–1974) Lõetsast Raugini. Rannajoont Raugist edasi pidid kaitsma Uuemõisa mehed, kellega sidet pidama määrati Georg Loorits. Nikolai Kipper Lalli Tähvenalt valiti miilitsa rajooniülemaks. Hellamaal valiti ka Saaremaa töörahva nõukogu saadikud Georgi Pruul ja Georg Vilto (1892–1964).
Viltost sai vabariigi ajal Lõetsa koolijuhataja, kuid 1917. aastal oli ta Kuressaares valitud tööliste ja soldatite nõukogusse ning ka täitevkomitee esimeheks. Seega oli tal pahempoolsuse märk küljes ja ka Eesti Vabariigi ajal kandideeris ta vallavolikogusse sotsialistide nimekirjas, samal ajal, kui enamik kandideeris lihtsalt oma küla meestest koostatud nimekirjades. Hellamaal olevat ta siiski valitud tagaselja, nagu ta ise nõukogude ajal Vassili Randmetsale (1900–1984) tunnistas. Nõukogude ajal polnuks ju mõtet sellist asja salata, seda enam, et pääsemine karistussalga käest toimus üle noatera.
1925. aasta kohtuprotsessil nimetatakse Jüri (Georg) Pruuli üheks mässu peameheks. Mässust võttis osa vähemalt kaks Georgi Pruuli: Lehtmetsa Jaagult pärit 1887. aastal sündinud meremees ja teine Kantsi Lagedalt pärit 1892. aastal sündinud Georgi Pruul, kes oli ka kutsealuste nimekirjas. Segaduse suurendamiseks on veel 1900. aastal sündinud Rässast pärit Georg Pruul, kes selle mobilisatsiooni alla veel ei käinud, nagu Andrei Räim ja üks Ivan Vokk. Neil aga see asjaolu mässust osavõtmist ei seganud. Ülo Rehepapp nimetab oma Muhu külade ajaloos just esimest Pruuli üheks juhtivaks tegelaseks, millest võiks oletada, et tema ka saadikuks valiti. See Pruul põgenenud aga Venemaale ja olevat Kroonlinna mässu ajal 1921. aastal surma saanud, nii et 1925. aasta kohtuprotsessi ajal tema vastust andma ei pidanud. Tamse mõisas tegutses siis ilmselt Kantsi Lagedalt pärit Georgi Pruul. Muhus tol ajal valitsenud samanimeliste meeste rohkus tekitab praegugi suurt segadust. Mehi nimega Ivan Vokk oli mässuliste hulgas samuti kolm. (Jätkub)
Eda Maripuu
Järjejutt mässu ajaloost (kirjutavad ajaloolased Eda Maripuu ja Piret Hiie-Kivi) juhatab sisse 15. veebruaril Kuressaare Linnateatris aset leidva ajalookonverentsi ja näituse “Mässu kaudu vabasse riiki”, mille korraldab koostöös Saarte Häälega SA Saaremaa Muuseum.