ASJA LUGU: Katuse asemel saadud hunt ja teised Sääre karvased-sulelised
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui enamik neist tatsab seni sealsel maakamaral, siis nii mõnigi on aga igaveseks talletunud ühte poosi, tiib pea kohal lennuvalmis, pilk püsivalt kauguses. Kes nad on, need Sõrve loodusmuuseumi topised?
Muuseumi üks peremeestest Mati Martinson ütleb, et igal loomal, linnul ja pisimal putukalgi siin on oma lugu. Kes kuidas siia sattus, kust ta tuli ja miks tast topis sai. Mida suurem on loom või lind oma elupäevadel olnud, seda kallim on topisekunst, mis temast pärast ta elupäevade lõppu sünnib.
Kui palju topiseid siinse tillukese muuseumi loodustubades on, Mati päris täpselt ei teagi. Tema loeb kõige alguseks sulgede kogusid ja neid on tal mitu kappi täis. Vanimad neist kogutud enam kui poolsada aastat tagasi.
Vanim sulekogu kuulub sellisele linnule nagu hallõgija ning tema suled pärinevad aastast 1932. Topised ise on selle kõrval suhteliselt noorukesed.
“Topised”, mis peituvad ümbrikutes
“Topiste eellased ongi sulekogud,” teatab Martinson. Topised ise võtavad palju ruumi, mistap on väga paljud linnud talletatud muuseumis just sulekogude näol. Paljud neist eraldi ümbrikesse kogutud, paljud aga väga täpselt suurtele papp-plaatidele kleebitud – iga sulg õiges järjekorras, kuidas nad näiteks linnu tiibadel asetsevad.
Paljud linnud, kes loodusmuuseumisse sattunud, on toodud siia tuulegeneraatorite ja elektriliinide alt, kotkapesadest ja mujaltki. Igaühe elupäevad on kunagi kuidagi lõpu leidnud. Siis tuleb vaadata, et näe, sellised suled ja tuleb ära määrata, kellega täpselt tegemist. Määrata peab suutma kasvõi üheainsa sule põhjal.
“Nagu ma ütlesin, on see kõik topiste eellugu. 2007 tuli muuseumi loodustuba ja sellest saati hakkas tulema ka topiseid,” kõneleb Mati Martinson. Ühed esimesed isendid olid teder ja metsis. “Metsis on puhas jahilind, lastud,” tõdeb ta.
Täiesti kohalik lind on aga ülemöödunudaastane sookurepoeg. Kurepoeg oli Sõrves rõngastatud ja küljes oli tal ka satelliitsaatja. Paraku oli lind Kihelkonna kandis auto alla jäänud ning nõnda ta elu lõppes.
“Saatja andis ühtäkki signaali ainult ühe koha peal, tegemist oli muidu peaaegu lendava pojaga, seega läksime vaatama ja oligi auto alla jäänud,” kõneleb Martinson kurepojast. “Nii sai ta topiseks tehtud.”
Kurepoeg ongi kusjuures üks uusimaid eksponaate siin muuseumis, vaid mõni kuu vana. Satelliitsaatja läks aga oma elu elama uue, Muhu kurepoja jala külge.
Nagu kurepoeg, nii on ka karvasjalg-viu kohalik. Tema leidsid loodus- ja linnuhuvilised noormehed Martin Vesberg ja Karl Jakob Toplaan möödunud aastal. Kui muidu nähti lindu puu otsas, siis päevake hiljem lebas ta puu all maas. “Lumi oli maas ja ju tal siis oli lumega nii raske aeg, oli nälga jäänud ja nii ta siis vedeles puu all,” kõneleb muuseumi peremees.
Ka raudkull on kohalik. Tema oli õnnetul kombel lennanud käsitöökoja aknasse ja nõnda otsa saanud. Et lind oli kena, tehti temastki loodushuvilistele vaatamiseks topis. Sama lugu oli kanakulliga.
Kalleim loom siin majas on aga hunt. Tegu on vana isahundiga Harjumaalt. Temaga mingit muud õnnetust pole juhtunud, kui et teda tabas jahimehe kuul.
Odav see susi polnud, Martinsoni sõnul oleks selle raha eest saanud muuseumile peaaegu uue katuse, aga loom oli ju ka kena. Eks ta oli valikukoht, kumb võtta, kumb jätta. Hunt “elab” nüüd siin, uut katust pole majal aga senini.
Topisemeister, kelle osavaid käsi Sõrve loodusmuuseum ära kasutab ning kellel topiseid teha laseb ja kellelt neid ostab, elab mandril. Viimati saigi muuseumi kogu täiendust Pärnumaal Kergu külas elava Janno Langi valmistatud topiste näol mõni kuu tagasi.
Linnud ootavad
külmikus oma aega
Kusjuures järjekorrad on topisemeistril pikad. Oma korda ootavad praegu külmikus mitmed linnud – näiteks haruldane jäälind, kes pesitses veel möödunud aastal Salme jõel, kuid siis millegipärast ära kooles. “Pisike jääauk oli küll lahti ja seal ta istus, aga kui poisid teda jälle vaatama läksid, oli ta sealsamas augu ääres surnud,” kõneleb Martinson, lisades, et ei tea, mis linnule siis saatuslikuks sai. Ju oli vesi suure külmaga lihtsalt liigmadal.
Järjekorrad on pikad ka seetõttu, et topisemeister käib küttidega näiteks Keenias kaasas, et lastud loomad hiljem õigesti nahastatud saaksid. “Sellist tööd on tal nii palju,” märgib Martinson.
Mis puutub veel sesse kenasse vanasse isahunti, kes siin majas troonib, siis temagi on selle topisemeistri kätetöö, ja meistril endal on üks suuremaid hunditopiste kogusid üldse – 13 hunti, ta enda lastud. Kui vana see konkreetne võsavillem laskmishetkel oli, ei oska Martinson öelda, kuid topis on tunamullune.
“See topis on loodusmaja katus, jah,” nendib ta. Maksis kenakesed 3000 eurot. “Kui katust veel ei saa, siis investeerime n-ö liikuvasse varasse,” ütleb ta ja sikutab halli isahundi teistele topistele lähemale.
Topised tekitavad elevust ühtviisi nii inimestes kui ka loomades. Kui inimesed kipuvad sellesamuse hundiga koos pilti tegema, siis koerad, kes on külastajatega seltsis loodusmuuseumi sisse astunud, on käitunud erinevalt. Mõni suurem isend ronib topisele vaat et selga, pisikesed koerad aga tavaliselt kardavad hunti. Samamoodi on teda peljanud mõned väiksemad lapsed.
Oma põnev lugu on siinse katuse all tegelikult ka igal liblikal, munal ja ritsikal, kuid mis lood need täpsemalt on, tuleb igal huvilisel endal kuulama tulla. Mati pole kade rääkima.