Missioonisõdurid tähistavad vabariigi aastapäeva patrullis
23. veebruar 2019, 02:22
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kui Eesti Vabariigi aastapäev on paljudele pidupäev ja põhjus tähistamiseks, siis Aafrikas Malis mässutõrjeoperatsioonil Barkhane jalaväerühmas Estpla-28 teenivatel Rene Rangil ja Ojar Sepal tuleb võtta varustus, et patrullima minna.
“Oleme valmisolekus ja õhtul läheme postile,” räägib Rene Rank. “Vabariigi aastapäeva hommikul pidi meiega videokõne tegema Eesti president. Kohalikud suhtuvad meie tegemistesse hästi ja suhelda saab palju, kui on pääslas oleku päev. Patrullis on peamisteks suhtluspartneriteks magusamaiad lapsed.”
Soomukijuht Ojar Sepp lisab, et Gao sõjaväebaasi väravas on eestlaste suur sõber kohalik mees Miilo, kes töötab pääslas poomitõstjana. “Seal ongi mul olnud peamine võimalus kohalikega suhelda, kuna roolis olles mul seda võimalust ei ole,” märgib ta.
Mõlema mehe sõnul on nad Malis küll võõra armee sõdurid, kuid on kohaliku rahva poolt siiski üpris hästi vastu võetud ja mingit negatiivset suhtumist või halvasti vaatamist pole nad veel kohanud. “Siiamaani julgen ma öelda, et oleme oodatud. Olenevalt kohast on nähtud ka tõsisemaid nägusid, kuid selle täpset põhjust ei oska ma öelda,” lausub Ojar Sepp.
Sõduriks Kaitseliidu kaudu
Saaremaalt Kuninguste külast pärit seersant Rene Rank on 30-aastane. 2008.–2009. aastal teenis ta Kuperjanovi pataljoni luurekompaniis. Varem on ta käinud missioonil 2009.–2010. aastal Afganistanis ja 2016.–2017. aastal Liibanonis.
“Kui ma 17-aastaselt astusin Kaitseliitu, hakkasin tegelema riigikaitsega,” räägib Rene Rank. “Pärast ajateenistust pidin Kaitseliidu kaudu minema Kosovo missioonile, kuid kuna see jäi ära, siis pakuti võimalust liituda scoutspataljoniga. Otsest eesmärki ei olegi endale püstitanud, see on minu kutsumus. Soovin ennast proovile panna erinevates ülesannetes.”
Kuressaarest pärit nooremseersant Ojar Sepp on 27-aastane. 2009. aastal astus ta Kaitseliitu, kust saigi endale sõjanduspisiku külge. Vahepeal tegi ehitustööd, kuid 2011.–2012. aastal järgnes ajateenistus vahipataljonis. Pärast ajateenistust töötas Sepp veel veidike ehitusel, kuid 2014. aastal liitus ta scoutspataljoniga, järgmisel aastal käis juba missioonil Liibanonis.
“Kui liitusin scoutspataljoniga, oli minu eesmärgiks lõpetada ajateenistuses pooleli jäänud nooremallohvitseride kursus,” selgitab Ojar Sepp. “Seejärel oli soov minna missioonidele. Lõpuks oli nii, et missioon tuli nii ruttu, et kursuse lõpetasin alles pärast Liibanonist tulekut.”
Patrullis suuremate intsidentideta
Estpla-28 teenistus Malis toimub koostöös prantslastega. Prantsusmaa mässutõrjeoperatsiooni Barkhane eesmärk on toetada viie Saheli regiooni riigi (Mauritaania, Mali, Burkina Faso, Niger, Tšaad) võitlust islamiäärmuslastega. Lisaks Eestile toetavad operatsiooni Suurbritannia transpordihelikopteritega ja Hispaania õhuväekomponendiga.
Rene Rank on Eesti üksuses lahingpioneer ehk tema ülesandeks on lõhkekehade otsimine ja seeläbi üksuse ohutuse tagamine. Lisaks jagab ta rühmale pioneerialast teadlikkust. Ojar Sepp on soomukijuht.
Midagi ohtlikku pole meestel patrullis juhtunud ja pauku ei ole neil tulnud teha. “Midagi ei ole õnneks ette tulnud ja isegi kui midagi peaks toimuma, olen soomuse poolt kaitstud,” räägib Ojar Sepp. “Relva oleme kasutanud ainult lasketiirus,” lisab Rene Rank.
Ometi tuleb meestel patrullida võõras ja kohati vaenulikus keskkonnas. Võimalikele ohtudele vaatamata ei ole mehed hirmu tundnud. “Tänu varasematele missioonidele on tekkinud alalhoiuinstinkt, mis aitab ennetada võimalikke tekkivaid olukordi,” märgib Rene Rank.
Samas on neil puudunud võimalus väljaspool teenistusaega külapeal käia ja kohalikega suhelda. Baasist minnakse välja ainult patrullimiseks ja rühma koosseisus. Vabu päevi on tegelikult suhteliselt vähe ja aega niisama toimetamiseks suurt pole.
“Kui on vabam hetk, siis vaatan filme, loen raamatuid või istun rühma puhkenurgas ning ajan juttu. Vabadel päevadel, kui ei ole teenistusülesandeid, teen koolitust teistele rühma meestele, kelle varustuseks on metalliotsija ja kes omavad pioneerialast teadlikkust,” räägib Rene Rank.
Ojar Sepp ütleb, et kuna arvuti läks katki, siis loeb ta raamatuid ja surfab telefoniga netis. “Pärast arvuti purunemist olen läbi lugenud juba kaheksa raamatut ja uued ootavad ees,” sõnab ta.
Kohalikega suhtlemisel hätta ei jääda
Aafrika keskel asuv Mali on eestlastele üldiselt tundmatu ja eksootiline koht, kuhu üldjuhul ei satuta ja reisiplaanidesse maa ei kuulu. Missioonil olevatel Saaremaa meestel on sealse elu-olu kohta kujunenud oma hinnang.
“Meeldib see, et pääsesin seekord külmast talvest, sest siin on päevane temperatuur olnud nii 30–35 kraadi vahel. Otseselt sellist asja ei olegi, mis ei meeldi, kuid paratamatult sooviks keskkonnavahetust, kuna oleme siin olnud juba novembrikuust,” räägib Rene Rank.
Ojar Sepa sõnul talle kohalike elukorraldus ja üldine elu-olu pigem ei meeldi, sest palju on mustust ja prügi. Samas meeldib ka talle soe ja kuiv ilm.
Kohalike elanikega suhtlemiseks on patrullis olevatel sõduritel kaasas tõlgid, kuid ise suheldakse vajadusel hädapärases prantsuse ja inglise keeles ning hakkama saab ka kehakeelega. Rene Rangi hinnangul pole probleeme üksteise mõistmisel tekkinud.
“Miiloga ma räägin inglise keeles, aga abiks on ka prantsuse keele kursus, mis enne siia tulekut oli, ja muidugi saame ka kehakeeles hakkama,” lisab Ojar Sepp. “Ma tegin juba kuvatõmmise Eestist, et näidata, kust me pärit oleme ja kus Saaremaa asub. Küllap Miilo räägib ka teistele. Tõenäoliselt on nende geograafiaalased teadmised kehvad.”
Ka Rene Rank arvab, et vaevalt kohalikud päris hästi mõistavad, kust Eesti sõdurid tulnud on, kuid nad saavad aru, et mehed on eestlased, ning peamiseks eraldusmärgiks on lipp õlal ja prantslaste omast erinev vorm.
Kuigi Rene ja Ojar on nüüd missioonil olnud juba kolm kuud, koduigatsust neile veel peale tulnud pole. Tegelikult on ju kodu tänu nüüdisaegsetele suhtlusvahenditele päris lähedal. Omastega saab suhelda telefoniga helistades või läbi interneti.
Aga kui mõtted Saaremaa elule kalduvad, siis mõtleb Rene Rank tihti oma kassidest, keda on tal kodus ootamas kaks ja kes praegu talvituvad tema vanemate juures. Ojar Sepp igatseb oma kaheaastast poega Oskar Marcust.
Siiski on kodune Saaremaa hinges ja südames nii patrullis olles kui ka puhkehetkel. “Kuigi siin on päeval palav, on ikkagi igatsus korraliku Saare sauna järele,” tunnistab Ojar Sepp. “Saaremaa suve ja valgete ööde järgi on igatsus. Siin on küll soe, kuid õhtul pärast kuute kuni hommikul kuueni on kottpime,” avalikustab oma salasoovi Rene Rank.