/nginx/o/2020/02/04/12914410t1h6fe1.png)
/nginx/o/2019/05/10/12154167t1h00d0.jpg)
Emale mõeldes..
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/10/12154163t1hee6e.jpg)
Elve Viljus oma emast Sofiast:
Minu ema Sofia – tema nime on kirjutatud ka Sohvia – on olnud mulle suur eeskuju, inimene, kelle moodi tahaksin ka ise olla.
Ta oli kaheksalapselisest perekonnast, kus kasvas neli õde ja neli venda. Kolm venda hukkusid sõjas, üks sattus aga Saksa sõjaväkke, ent tuli sealt eluga tagasi. Neli õde, keda hüüti Tagaverel asunud sünnitalu järgi Laasu tüdrukuteks, hoidsid üksteist väga. Nüüd ei ole selle pere lastest elus enam kedagi.
Mu emale ja isale sündis sõja ajal kolm last: 1941., 1942. ja 1944. aastal. Ma ise ja mu noorem õde tulime ilmale hiljem, juba viiekümnendail. Tean aga, et kui tuli küüditamine, taheti ka meie peret ära viia. Väikesed lapsed hoidsid emal säärte ümbert kinni ja nutsid kõvasti. Õnneks oli küüditajatel südant ning nad jätsid meie pere auto peale panemata.
Ema armastas meid, oma lapsi, väga. Ta ütles meile sageli: “Lapsed, õppige – siis te pääsete raskest tööst!” Ta ise töötas kogu elu karjatalitajana, tehes väga rasket füüsilist tööd. Toona tuli ju lehmi lüpsta käsitsi.
Muidugi pidime ka meie, lapsed, seda tööd tegema. Mäletan hästi, kuidas ärkasime hommikul kell kuus-pool seitse, et meie talus olnud kolhoosilehmi lüpsma minna. Kõik muud tööd tuli samuti käsitsi teha – tuua loomadele toitu ja vett, sõnnik laudast välja ajada. Kuna see ei olnud kerge, püüdsimegi ema soovituse järgi teha, et endale mingi muu amet valida.
Eluaegne raske töö jättis emale jälje, ta jäi väga haigeks. Kaheksa viimast aastat möödusidki tal haigena voodis. Mäletan, kuidas ta aina ootas oma lapsi külla…
Ema kaks soovi olid, et teda ei viidaks hooldekodusse ning et pärast tema surma toodaks tema hauale värskeid lilli. Ta lahkus 2000. aastal ja puhkab Ööriku kalmistul.
Olen õnnelik, et mu lastele oli nende vanaema kallis ning nad oskavad väärtustada seda, mida vanaema on nende heaks teinud. Alati, kui nad talle külla läksid, oli ta nii rõõmus, alati olid tal neile varuks vaid lahked sõnad. Mu lapsed käivad oma vanaema hauale ikka lilli viimas. Hiljuti tähistasime mu poja ja tütre algatusel ema 100. sünniaastapäeva – tegime koos ta laste ja lastelastega piduliku õhtusöögi.
Emadepäeval lähen ema kalmule, viin sinna värsked lilled ja süütan küünla.
:format(webp)/nginx/o/2019/05/10/12154165t1haae2.jpg)
Priit Puppart oma emast Üllest:
“Minu ema on superinimene, kes annab endast rohkem, kui vastu võtab. Mu ema on hea, hell, armastav, mõistev ja hoolas. Ema on alati õiglane. Ta pole kunagi olnud ülekohtune ega asunud kohe kellegi poolele, ilma kõiki osapooli ära kuulamata. Isegi siis mitte, kui me lapsena olime mingi pahandusega hakkama saanud. Ta pigem analüüsib pikemalt, kui et kohe otsuse teeb. Ja alati on ta leidnud lahenduse, millega kõik on rahule jäänud.
Ema on üks meie pere tugitalasid, kes teeb kodust kodu.
Olen emalt oma ellu kaasa saanud oskuse mõista ja teadmise, et otsustada ei tasu uisapäisa. Ka minu jaoks on tähtis pere.
Ema on lilli väärt iga päev, aga kindlasti viin neid talle homme, emadepäeval, kui talle külla lähen.