Aaro Nursi: tugispetsialistid ei saa töötada kiirabina

Tugikeskuse juht Aaro Nursi Foto: Maanus Masing/Saarte Hääl

Eelmisel aastal Saaremaa vallavalitsuse väljakäidud Saaremaa laste ja perede tugikeskuse idee leidis esmalt palju vastuseisu. Keskuse juhataja Aaro Nursi sõnul ei ole tema suuri pingeid tajunud ning edasi tuleb liikuda tasapisi, kuid järjekindlalt.

Olete pea kaks kuud uuel töökohal olnud ja lükkasite intervjuud edasi, kuna tarvilikud kohtumised oli enne vaja ära pidada. Mida olete nendel kohtumistel kuulnud ja kui palju on tugikeskuse käimaminekuks reaalselt tehtud?

Koosolekuid on tõesti päris palju olnud ja palju on veel pidamata. Pilt on positiivne, kuna suurt vastuseisu keskusele või siis siia ületulekule ei ole tajunud. Palju on olnud küsimusi ja oleme neile ka jõudumööda vastanud. Maikuu jooksul peavad tugispetsialistid siis otsustama, mida nad teha tahavad ja siis saame individuaalsete vestluste käigus küsimustele veel täpsemini vastata.

Praegu on selged kolm asja. Esiteks see, et keskus on loodud ja juhataja valitud. Teiseks see, et septembris hakkame tööle ja kolmandaks asjaolu, et maikuu jooksul korraldame vestlusi ja võtame lepingud üle.

Mis on peamised küsimused?

Eks ikka see, et mis saama hakkab, milline on tugikeskuse mudel ja töökorraldus. Küsitakse, kas peab praegusest töökohast ära tulema ja kas peab hakkama teenindama ka ümberkaudsete haridusasutuste lapsi.

Kui tugikeskuse loomine käis, oligi väga suur poleemika selle üle, kuidas spetsialistid lõigatakse kooli-lasteaia küljest ära. Nad olid ju enne seal kollektiivi liikmed. Nüüd töötavad samas kohas edasi, aga on kui võõrkehad. Ülemus on teine. Kuidas need hirmud on maha võetud?

Tööandja juriidilises mõistes tõesti muutub kõigil. Nii väikeste kui ka suurte koolide inimestel. Täna seda enam ei arutata, et keegi võiks jääda kooli palgale. See on otsustatud, et koera saba ei jupitata ja kõik võetakse tugikeskusesse tööle. 

Mõistlikkuse piires saavad spetsialistid ju haridusasutuste tegemistes edasi osaleda. Olgu selleks siis koosolekutel-sisekoolitustel osalemine või väljasõitudel käimine. Kui see spetsialisti tööd kuidagi toetab, siis see saab jätkuda. Samas on sellises alluvuses ka eeliseid. Siis on ikkagi võimalus võib-olla mõnikord astuda samme, mida praegu juhtkonna kartuses ei julgeks ehk teha.

Kui palju on tugikeskuses töökohti ja kui paljud neist on reaalselt täidetud?

Struktuuris on ette nähtud 44 ametikohta. Kõigile neile pole ühelt poolt rahalist katet ja teiselt poolt pole ka kuskilt inimesi võtta. Oleme plaaninud alustada nii, et meil on 11 logopeedi, 9 sotsiaalpedagoogi, 7 eripedagoogi ja 3 psühholoogi. 

Alguses on ka üks juhtumikorraldaja, hiljem liitub teine. Tulevikus liituvad ka perelepitaja, pereterapeut ja lastepsühhiaater. Nende inimeste kasutamiseks, kes täna seadusest tulenevalt tugispetsialisti ametikohale ei kvalifitseeru, oleme plaaninud luua assistentide ametikohad. 

Näiteks neile, kes praegu õpivad eripedagoogikat või logopeediat. Eestis pole sellist asja väga tehtud, olen vaid Elvas näinud. See on võimalus teha tööd vanema kolleegi juhendamisel ja samal ajal edasi õppida, et karjääriredelil tõusta.

Kellest on kõige suurem puudus?

Psühholoogidest tunneme kõige enam puudust. Praegu on kolm psühholoogi, kellest üks töötab põhikohaga haiglas. Seega tegelikult 2,2 psühholoogikohta kogu Saaremaa haridusasutuste peale.

Kust leitakse uued pädevad spetsialistid?

Esmalt ootame ületulekud ära ja siis tegeleme konkurssidega. Hetkel olemegi välja kuulutanud ka konkursi logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi ametikohtadele. Osa vabu kohti täidame assistentidega, nagu ma enne juba ütlesin.

Vallalehest võis lugeda, et teil on palju isiklikke kontakte ja loodate ka sedakaudu vajalikke spetsialiste leida. Kas kedagi on juba silmapiiril?

Ma ei ütleks, et palju kontakte, aga mõned siiski. Õigemini ma tean inimesi, kelle käest võiks küsida, kas ta tahab tulla või kas ta teab kedagi, kes tahaks tulla. Olen ülikoolis logopeede ja eripedagooge õpetanud ning olen kursis sellega, kus keegi töötab ja millised on tingimused.

Kes tahab siia tulla?

See on üsna intrigeeriv küsimus, millele hea näide olen ma ise. Me oleme abikaasaga mõlemad magistrikraadiga logopeedid ja töötanud ülikooli kliinikumis väga raskete neuroloogiliste haigetega. Olime spetsialiseerunud väga kitsale alale.

Saaremaal pakkuda olev keskkond on tegelikult väga konkurentsivõimeline. Noored inimesed teevad järjest julgemaid valikuid ja teevad valikuid just väiksemate kohtade osas.

Siin on nii palju hüvesid, mida ei ole osatud võib-olla reklaamida. Number üks ongi see, et Saaremaa peab õppima ennast paremini müüma. Teiseks peab Saaremaa hoidma kätt pulsil nende inimeste osas, kes on siin sündinud, üles kasvanud ja kes tuleksid võib-olla hea meelega tagasi, kui neid kutsutaks ja pakutaks tegevust. 

See on otsustatud, et koera saba ei jupitata ja kõik võetakse tugikeskusesse tööle.”

Kolmandaks peab mõtlema, millega spetsialisti siia meelitada. Vaadake, mida teeb Hiiumaa ja mida teeb Pärnu. Pakutakse alguses palgalisa, olgu see siis kasvõi koduigatsustasu moodi. Võib-olla pakkuda alustavale spetsialistile väiksemat töökoormust mentori käe all, et ta saaks oma tegevust rohkem analüüsida ja õppida. Ametikorteri pakkumine ei teeks ka paha.

Väiksed kohad üle Eesti ei leia endale spetsialisti paljuski sellepärast, et nad ei oska otsida. Vaatame Õpetajate Lehte, kus on kuulutus. Otsitakse logopeedi, palun saatke dokumendid. Nii ei leia väike koht kunagi endale töötajat.

Enne tuleb esitada küsimus endale, kuidas mina saan sind tööandjana õnnelikuks teha.

Mis meisse puutub, siis kindlasti ei hakka kohe siia rahvast voorima. Kavatseme seada endale eesmärgid üheks, viieks ja kümneks aastaks ning ajapikku leida puuduolevad spetsialistid. Samamoodi peab kasutama praktikante, kes tahaksidki pärast praktikat siia jääda.

Siinkohal edastan ka üleskutse, et kõik huvilised võiksid tugikeskusega ühendust võtta ning kindlasti palume levitada juttu meie olemasolust ja personalivajadusest.

Siinsest keskusest rääkides on sageli toodud näiteks, et Viljandi linnas selline mudel töötab. Skeptikud ütlevad aga vastu, et seal on linn, siin suur saar. Enamik aega hakkavat sõitmise peale kuluma.

See on selles mõttes täiesti õigustatud hirm, et omavalitsusel on tõesti suur piirkond. Jällegi tulen tagasi selle juurde, et kui näiteks mõni Saaremaa väike kool elab lootuses, et ta leiab endale tugispetsialisti, siis suure tõenäosusega ta seda siiski ei leia. See, kes sinna läheb, peab olema selle kohaga kuidagi teistmoodi seotud. Kas sealt pärit või seal elama. Või leppima osalise koormusega.

Seega siis parem juba mööda saart ringisõitev tugispetsialist kui tugispetsialisti puudumine?

Jah. Tugikeskuse töökorralduses ei oleks seda sõitmist siiski palju. Kõigepealt tahame siis täita need kohad, kus on tugispetsialist ühe asutuse kohta. Näiteks Kuressaare gümnaasium. Seal on tegelikult nii palju tööd, et vajadusel saaks ka assistendi lisaks panna.

Siis vaatame asulaid, kus oleks spetsialist kooli ja lasteaia peale. Näiteks Orissaare. Järgmiseks tuleks vaadata piirkondlikult, kus saaks võimalikult väikese vahemaaga hõlmata mitut asutust. Näiteks Kihelkonna ja Lümanda. Viimaseks jääkski siis sellised võimalused, kus tõesti tuleb sõita mitme kaugemal asuva asutuse vahet. Samas ei oska ma täna öelda, mis saab Ruhnu lastest, aga ka nende jaoks tuleb lahendus välja mõelda, vaatamata sellele, et see on teine omavalitsus.

Olukord siin on selline, nagu ta on. Me ise oleme valinud siin elamise. Kui me tahame sellises keskkonnas elada, siis me peame arvestama, et meil võib-olla pole selliseid võimalusi nagu Tallinnas-Tartus. Sealgi pole asjad teab mis hästi, sellest võiks pikalt rääkida. Tegelikult võivad meil olla asjad paremini korraldatud kui Tallinnas.

Vastukaaluks öeldakse, et tugispetsialisti on koolis vaja kogu aeg. Kasvõi näiteks käitumisraskustega laste puhul. Mured ei saabu tellitult sel hetkel, kui spetsialist külakorda käies just selles koolis on.

Tugispetsialistid ei saa töötada nagu kiirabi. Koha peal on olemas ju koolitatud õpetajad, kes peavad teatud viisil ikkagi hakkama saama. Nende kompetents peab ju ka pidevalt tõusma ja selles osas saab neid ka tugikeskus aidata.

Loomulikult on siin küsimus, et kas nad oskavad või jõuavad, aga kõigepealt peab vaatama, kas meil on oskusteave olemas.

Praegu on õpetajaid õpetatud nii, et alguses õpetajakutse ja siis tõmbame selle eripedagoogika kihi ka peale. See on vana mudel. Austrias näiteks lõpetati mõni aasta tagasi üldse eripedagoogide koolitamine ära ja seda õpetatakse koos õpetajakoolitusega jooksvalt.

Kas te tugikeskuse juhtimise kõrvalt ka ise praktilises töös käed külge panete?

Eks see administreerimine võtab palju aega ja reatööd ma esialgu teha ei jõua või siis väga vähe. Kindlasti kavatsen ma osaleda ümarlaudades ja spetsialistide aruteludes. 

Ma ei ole ju oma oskusi kaotanud ja tahan kindlasti säilitada oma logopeedikvalifikatsiooni. See on minu jaoks väga oluline.