/nginx/o/2024/01/24/15847478t1hdcc5.jpg)
/nginx/o/2019/05/30/12214550t1h29f1.jpg)
Olukorras, kus Saaremaa elanikkond aina vananeb ja kohalikud mehed, kes varem lisaraha teenimiseks haudu kaevasid, vanuse tõttu ameti maha panevad, koondub hauakaevamisteenus üha rohkem matusebüroode kätte. Siiski leidub ka üksiküritajaid. Saagem siis tuttavaks nendega, kes saarlastele viimast puhkepaika ette valmistavad.
Vaid mõne kuu hauakaevaja ametit pidanud Peeter Šilo sõnul töötas ta 20 aastat kaubanduses ja tahtis lihtsalt midagi uut proovida. Tööd ta raskeks ei pea. “Siin ei ole seda kiirust, mis kaubanduses. Ja mis seal salata, inimesed väsitasid mu ära. Siin saad oma aega planeerida. See on ju teada, mis päeval on matus, selleks ajaks peab haud valmis olema. Ja nädalad on erinevad. See nädal oleme kõik päevad väljas olnud, aga vahel on vähem ka,” selgitab ta.
Lisaks käivad nad paarimehega metsast kuuseoksi toomas ja vajadusel toovad ka surnu kodust ära. Nende tööpiirkonnaks on terve Saaremaa, kuid Peetri lemmikkalmistud on Kärla ja Anseküla, sest seal on kerge liivane pinnas. Samas on Jaani kalmistul paas vastas juba 90 cm peal. Seal on ainult lõhkumine, nagu killustikku teeks. Vanadel kalmistutel on kopaga kaevamine ruumipuudusel peaaegu võimatu. Aga näiteks Kudjape uues osas saab seda teha.
Šilo arvates võiks kalmistute planeerimisel arvestada tehnikaga ligipääsemise võimalust, sest alles hiljuti tõstsid nad hauast kraanaga välja viietonnise kivi. Ja enne hauakaevaja juurde minekut tuleb kindlasti kalmistuvahilt hauakoht küsida.
Hauakaevaja ametit õpitakse Peetri sõnul töö käigus – koolis seda ei õpetata. Ka moraalselt tuleb selleks valmis olla, sest tegu pole mitte pelgalt augu kaevamisega. Peeter tunnistab, et lapsena ta lausa kartis surnuaedasid. Nüüd aga usub, et on leidnud endale sobiva töö.
Igapäevaselt turvamehe ametit pidav Elar leiab, et hauakaevaja töö on tema jaoks pigem inimeste aitamine. “Vallas olen ma üles antud, et vajadusel võin kaevata. Õnneks seda väga tihti teha ei tule, sest kellele seda kurba meelt vaja on,” avaldab ta oma mõtteid. Kuna üksinda on raske hauda kaevata, kauples ta endale appi põllumehed Mati ja Andruse.
Elar urnide jaoks haudu ei kaeva, sest tema meelest pole see loomulik, sest pole teada, mis asi selle kilekoti sees Tallinnast tagasi tuleb. “Ikka kirstumatus ja käsitsi kaevatud haud,” rõhutab ta. Tema lemmik on Leisi kalmistu. Karja surnuaia uues osas on aga raske pinnas: “Ühel suvel olime siin päev läbi 20 mehega. Kirkaga raiud kild haaval. Kuid kõik hauad on valmis saadud.”
Kalmistuvahi ametit on ta pidanud 10 aastat. Ise ta hauda kaevanud pole, kuid urnimatuseid on ette tulnud. Aastas maetakse Metsküla kalmistule 5–7 lahkunut. Aastavahetusel matsid nad mehe, kes käis kalmistul haudu kaevamas. Umbes pooled matused on urnimatused ja sel juhul pole haua kaevamine väga suur probleem, sellega saab hakkama igaüks, kellel käed-jalad terved.
Alfredi sõnul on Metskülas hea pinnas – kuiv kruus ja liiv. “Kuivast puust puusärgis on siin hea puhata, merekohin ja männimühin. Maainimesi nöögitakse niigi igal sammul, olgu neil siis vähemalt surnuaial ruumi,” arvab ta.
/nginx/o/2019/05/30/12214541t1h8e17.jpg)
Kaevatava haua suurus on meeter korda kaks. “Tegelikult, kui seadust vaadata, peaks 1.50-st sügavama kaevetöö puhul olema saalungid sees või seina kalle umbes 45 kraadi, et vältida varisemist. Mõelge ise, kui suur see haud tegelikult siis pealt oleks,” juhib ta tähelepanu.
Haua sügavus peab esmamatmisel olema 1.80, pealematmisel 1.30. Ka nende väikesel surnuaial tuleb ette, et pealtnäha tühjale platsile on kedagi varem maetud. “Sõda viis inimesed kaugele ja ka hiljem on inimesed sealtkandist ära läinud, nii need hauad unustusse jäävad,” tõdeb Alfred. Ruumipuudust siiski karta pole, sest kalmistule on tehtud juurdelõige, millel praegu mets peal.
Võrreldes 10 aasta taguse ajaga on urnimatused muutunud üha populaarsemaks. Urnimatuse eelis on lihtsam hauakaevamine ja see, et urni saab matta siis, kui tahad – suguvõsa saab oma tegemisi planeerida ja pole vaja matta talvel, kui maa külmunud. “See on vaid minu arvamine, aga on jäänud mulje, et vähihaiged eelistavad põletamist – see oleks nagu viimne võitlus selle hirmsa vaenlasega,” mõtiskleb Alfred.
Teda kui kohalikku meest on sageli palutud ka matusekõnet pidama. “See pole vaid siin, vaid ka Leisi ja Pärsamale kutsutakse. See on kuidagi nii välja kujunenud,” nendib Alfred. Sellist asja, et hauda poleks valmis kaevatud, tema ei mäleta, kuid ette on tulnud, et haud on saanud liiga lühike. Ja Leisis tõmbas üks laps endale matuse ajal hauakivi kaela. Kalmistu külastajatel palub ta mitte tuua surnuaia prügikastidesse olmeprügi. “See on ikka küünlatopside jaoks,” manitseb Alfred.
Hiljuti lisandus Saaremaa hauakaevajate perre üksiküritaja Rudolf. Varem aastaid fotograafi ja ilmaliku matjana tegutsenud mees ütleb, et kogemust ei tasu raisku lasta. “Kaevan haua, loen sõnad, pildistan, aitan transpordiga – kõik ühest kohast,” loetleb ta oma teenuseid.
Üheksa aasta jooksul on ta matnud umbes 500 inimest. Läbi on käidud kõik kalmistud Saare- ja Muhumaal. Päris üksi ta hauakaevamisega siiski hakkama ei saa. Kutsub sõbra appi. Kuid Rudolf ei karda kasutada ka ekskavaatorit, kui selleks vaid ruumi on.
Tulevikku näeb ta pigem urnimatustel: “Juba praegu palutakse mind kirstu kandma või hauda kinni ajama. Maal pole enam mehi, kes sellist tööd teeksid.” Kuid vanemad inimesed eelistavad ikka kirstu.
Hauakaevamisega seotud juhtumitest meenub talle seik, kui Püha kalmistul vupsas liiva seest välja inimese pealuu pikkade hõbedaste juustega. Ja Kärlal naeratas talle liivast vastu metallhammastega kolp. Häirima on jäänud juhud, kus haud oli vett täis ja kirst tuli lattidega vette uputada, sest vastasel juhul keerab see end vees ümber. Kuid need on tema sõnul siiski üksikud episoodid kõigi nende aastate jooksul. Lisaks on igal kandil ka omad kombed. Näiteks Muhus pannakse rist lahkunu jalgade juurde ja Võhmal pakutakse peielauas lamba-klimbisuppi.