Eile ennelõunal avati Valjala vanal kalmistul infotahvel, mis valmis tänu Valjala põhikooli õpilaste uurimistööle. Tahvlilt saab teavet kalmuaia rajamisest ja sinna maetud surnutest ning surnuaia hävitamisest nõukogude ajal.
Lapsed tõid vana kalmuaia ajaloohämarusest välja
12. juuni 2019, 00:22
“Lõpuks on see tehtud!” rõõmustas pidulikul sündmusel kooli ajalooõpetaja Ester Vaiksaar.
Pedagoogi sõnul sattus ta unustatud surnuaia territooriumile mitukümmend aastat tagasi pähkleid korjama. Komistades maast väljaulatuvate kivitükkide otsa ja nähes kividesse raiutud nimetähti, imestas kooliõpetaja kummalise leiu üle. “Lastega koos lugesime kokku sõna “Schmidt”. Keegi ei teadnud, kes ta oli. Vaikselt hakkasime asja uurima. Tuli välja, et tegu on vana kalmistuga. Nõukogude ajal oli buldooser kalmud kokku lükanud ja surnuaia asemele rajati palliplats. See tundus uskumatu,” tõdes vana kalmistu korrastamise üks eestvedajaid õpetaja Vaiksaar.
Valjala vana kalmistu rajati XVIII sajandi lõpuaastail, kuna 1772. aastal andis keisrinna Katariina II välja ukaasi, mis keelas kirikuaedadesse ja kirikutesse matmise. Otsust põhjendati vajadusega parandada kirikute sanitaarset olukorda.
Saaremaal hakkas uus kord kehtima 1773. aastal. Miskipärast oli Katariina II ukaasil tagasiulatav mõju. Esimesena sängitati uude rahupaika Lööne mõisniku Hermann Gustav von Weimani (1717–1771) põrm, mis kirikupõranda alt hauakambrist üles kaevati ja surnuaeda ümber maeti.
Teadaolevalt võtsid surnuaia omaks nii mõisnikud kui ka lihtrahvas, paraku teenis uus kalmistu kohalikke elanikke vaid 66 aastat.
Eeskirjade järgi pidi surnuaed asuma kirikust vähemalt versta kaugusel, kuid Valjala kalmistu asus vaid 300 meetrit pühakojast eemal. Seega rajati 1839. aastal Valjala uus surnuaed, mis on kasutusel siiani.
1940-ndatel aastatel võis vanas surnuaias näha mõisnike valgeid kiviriste ja lihtrahva kõdunevaid tammeriste. Uhke skulptuur tähistas pastor Schmidti perekonnahauda.
Pärast Teist maailmasõda hävitati vanas surnuaias ristid ja teised hauatähised. Infotahvlil on väljavõte ajaloolase Bruno Pao kirjutisest: “Ühel suvisel pühapäevahommikul 1947. aastal ajas valla partorg komnoored suurte haamritega ja kangidega vanale kalmistule “vaenlase kultuuri” hävitama. Aadlike ristidest ja monumentidest jäid järele vaid tükid. Keegi ei julgenud enam selle mahajäetud kalmistu poolegi vaadata. Et mitte sattuda nõukogudevastase kultuuri pooldajate nimekirja.”
Vana kalmistu kasvas metsa. 1997. aastast on vana kalmistu riikliku kaitse all. 2001. aastal avati kalmistul Heinrich Männa initsiatiivil pastoriperekond Schmidti mälestuskivi. Aastaid 1743–1815 võib Valjala kultuuriloos nimetada Schmidtide ajastuks, mil nii isa kui ka poeg olid seal kirikuõpetajaks.
Eilsel üritusel tänasid Valjala kooliperet ametnikud Tallinnast ja Kuressaarest ning jagasid tegijatele meeneid.