INTERVJUU: Raul Maripuu ei taha Rakvere viineriga võidu joosta

  • Frank Kutter on väljamõeldud tegelane
  • Katku tõttu tuli hävitada ca 6000 nuumikut
  • Tooraine on kasvatatud Eestis eestimaise teravilja peal.
  • Juuni lõpu seisuga oli kasvatustes 35 552 siga

PEAB PIIRANGUTEST KINNI: Seoses katkupiirangute ja -puhangutega ei ole Raul Maripuu enda sõnul ise oma sigalatesse sisse astunud vähemalt kolm aastat.

FOTO: Gunnar Siiner/Saarte Hääl

Rapla külje all Kehtnas Frank Kutteri nimelise lihatööstuse käima lükanud Saaremaa seakasvataja Raul Maripuu usub, et kui midagi teha, siis üksnes "täistuledega". Poole vinnaga ei taha ta midagi teha.

Seakasvatusel on olnud viimastel aastatel igasuguseid aegu. Seejuures alati mitte kõige paremaid. Kas praegu on pigem hästi?

See on väga optimistlikult öeldud. Minu meelest on seitse viimast aastat ainult halvad ajad olnud. Lihatööstuse ostmine või ehitamine ongi samuti nende halbade aegadega seotud. Oleme pidanud kaks farmitäit sigu katkupuhangu tõttu ära hävitama. Oleme sellest saanud kahjumit ja kui olime katkust tingituna 3. tsoonis, kus piirangutega seoses ei saanud toodangut riigist välja viia, siis kasutasid tapamajad, kel tapmisvõimsus oli olemas, seda ära ja nemad dikteerisid ka hinna.

Mida tulevik toob, millal võiks hakata paremini minema?

Halb on öelda, aga kellegi õnnetus on samas ikkagi kellegi teise õnn. Sigade katk laastas Eesti seakasvatust aastatel 2015–2017. Septembris saab kaks aastat täis sellest, kui kodusigu pole enam nakatunud. Siis on ka Eesti viimaks Euroopa mõistes nagu puhas leht, kui nii jääb. Kuigi Lätis ja Leedus on ka sel suvel katkujuhtumeid olnud päris palju. Aga praegu levib katk Hiinas ja umbes 55% maailma sigadest toodetaksegi Hiinas. Hiina on ise ka kõige suurem importija ning põhikari on seal seoses katkuga vähenenud 50 protsenti.

See nõudlus, mida prognoositakse, mis aasta lõpus hakkab tulema, võib Euroopa seakasvatajale olla väga meeldiv. Aga see ongi see, et ühe õnnetus on teise õnn. Samas on seakasvatust tugevalt vähendanud ka Austraalia farmerid, kuna sealne kliima ja kõrged söödahinnad seda enam ei soosi. Sellega on Austraalia tõusnud ka üheks suuremaks sealiha importijaks.

Aastaid tagasi mul üks Taani kolleeg ütles, et kes nüüd ellu jääb, see elab kaua ja õnnelikult. Võib-olla terendab see aeg nüüd ees, et kes tõesti on ellu jäänud, ka siin Euroopas, elab kui kaua, seda ei tea, aga õnnelikult. Seakasvatuse taastamine on küll kiire, aga kui sul katk alles riigis möllab, siis ega seda kohe üles ehitama hakata ei saa.

Kui palju seesamune katk teie seakasvatuses sigade arvu on "kujundanud"?

2016. aastal oli meil üks katkujuhtum Sakla farmis, terve farmitäis sigu läks hävitamisele. Ja 2017. aastal oli teine juhtum, siis Tagavere farmis. Nii et nende juhtumite peale kokku üle ca 6000 nuumiku hävitasime. Kuna põhikari, emised ja põrsatootmine jäid meil aga alles, siis oleme sellest tugevamaks saanud.

Täna on sigade koguarv suurem, kui oli enne katkupuhangut. Emiste produktiivsus on ka tõusnud, sest emiste arv on sama, seda me tõstnud ei ole. Aga tõusnud on viljakus, pesakondade suurus, võõrutatud põrsaste arv. Kui 2016. aasta alguses Rey pankrotipesa ostsime, siis oli see natuke nagu õnnistus, sest kui Saaremaal meil katk farmi sisse lõi, läks Sakla farm kohe karantiini ja seal ei saanud 10 kuud praktiliselt midagi teha.

Siis hakkasimegi Kehtnas asuvat farmi kohe kõpitsema ja saime sead sinna uuesti sisse. Sakla farmi 3500-le nuumikute kohale, mis meil siis tol hetkel kasutusest väljas olid, saime põrsad paigutada ja sealt see Kehtna tööstus alguse saigi. Ei planeerinud, aga olude sunnil läks kasutusse.

Mis oli sügavam põhjus, miks oma lihatööstuse rajasite?

Kui kehtis katkust tingitult 3. tsoon, siis seakasvatajatele, kel polnud oma tapavõimsust, -võimalust, dikteeriti hind ja see oli pea olematu. Samas tegelikult letil oli ka kolmanda tsooni liha teistega võrdselt, sest inimestele ta ohtlik ei ole. Kõike müüdi sama hinnaga. Riigist välja seda liha seaduse järgi viia ei tohtinud. Ja oligi kõik. Tööstus sai tehtud, et paremat hinda saada ja riske hajutada. Selge, et riske tuleb ka juurde, kuna oled kaubanduses ja võistled teistega, aga kui kolmandas tsoonis osteti liha tootja käest praktiliselt hinnaga 50 senti kg, siis letil oli kõigi liha sama hinnaga – vahet ei olnud, kas oli katkupiirkonna märgis peal või mitte.

Ühesõnaga, teil on nüüd oma väike lihatööstus.

Jah, aga ega ta nii väike olegi. Kui me oma võimsuse saame realiseeritud, siis oleks toodangu mahuks käidelda, töödelda ja viia lettidele 350 siga nädalas. Kui neid numbreid vaadata, siis ta väike just pole.

Ja see on siis toodetud 100% oma toorainest ja kohapeal. Meele teeb kurvaks tänane pilt igasugu laatadel, kus ühe X talu nime all müüakse samal laadal ligi kümnel letil igasugu lihatooteid. Oleme ausad, need ei ole selle olematu talu tooted. Need on sisse toodud kuskilt kõrvalt riigist ja müüakse siin inimestele kõlava talu nimega toodete pähe. Eesti riigil jääb saamata käibemaks ja ka muu tulu!

Lihatööstus-tapamaja ei asu Saaremaal. Ise oled sa Saaremaa mees, miks tööstus Raplamaal asub?

Kunagi oli seal selline ettevõte nagu Rey lihatööstus. Ja meie tööstus ongi ehitatud Rey pankrotivaradele. Varad müüdi pankrotiprotsessis maha ja mina ostsin need ära kolm aastat tagasi. Kuna need asusid Raplamaal, siis nüüd see tehas meil seal ongi. Kuigi lihatööstuse pool sai meil ikkagi praktiliselt täiesti uuesti üles ehitatud.

Pankrotivara hulgas oli ka suur sigala, mis asub sisuliselt lihatööstuse kõrval kohe. Sinna viime Saaremaalt põrsad, kasvatame nad seal üles ja töötleme kohapeal. Nii et põrsaste juured ja sugulased on ikkagi Saaremaalt pärit.  

FOTO: Gunnar Siiner/Saarte Hääl

Millal oma toodanguga turule tulite?

Värske liha toodang on olnud meil turul kaks aastat. Aga sealt edasi lihavalmistised poolteist aastat või umbes nii. Letile ja jaekaubandusest inimeseni jõudmine on väga pikk ja keeruline protsess. Kaubandusketid tahavad oma osa saada. Kõik näevad ise, kui pikk ja kirju lihatoodete lett on, ja siis küsivad kaupmehed meie käest, et näe, meil on siin 20 tootja toodang, miks me peaks selle 21. ka sisse võtma.

Meie argument on muidugi see olnud, et neist 20 tootjast kahel tootjal on oma liha. Ülejäänute puhul ei tea keegi, kelle või mille lihast nad tootnud on. Meie puhul saab see ka tulevikus olema kindel, et tooraine on kasvatatud Eestis eestimaise teravilja peal.

Kui toodangusse lähevad vaid n-ö Saaremaa juurtega sead, siis kuidas teil neid sigu jagub selleks kõigeks. Kas on plaanis ka seakasvatust laiendada?

Ei, praegu küll mitte. Selle tööstuse töötlemisvõimsus on praegu ca 20% meie sigade toodangust. 70–80% peame nagunii mujale müüma, teistele töötlejatele. Praegu seda vajadust seega ei ole, aga vaatame, kuidas Frank Kutteril minema hakkab. Võib-olla tulevikus võiks lihavalmististe osa laiendada, et ise oma sigu väärindada. Selle võrra jaguks siis tulevikus teistele muidugi vähem.

Palju teil praegu seakasvatuses loomi kokku on? 

Juuni lõpu seisuga oli meil 35 552 siga. Neist umbes 4000 ja natuke peale olid Raplamaal, ülejäänud Saaremaal.

Kui suur on aga tööstuse toodang, kui palju on ruumi kasvamiseks?

Tootesordimendi panevad paika klient ja kaupmees. Mida ta täpsemalt eelistab ja ostab. Selge, et lihtsam on toota vähem erinevaid tooteid, aga kindlasti on kogutoodangu maht ettevõtte puhul oluline, seega moodustavad erinevate toodete sortimendi skaala ja maht terviku.

Ei saa päris nii öelda, et tahame, et meil oleks näiteks 50 erinevat  toodet. See on pidevas muutumises. Ja selge, et me ei taha ka Rakvere viineriga võistu jooksma hakata, et mingit masstoodet teha. Meie toodang on ainult värskest lihast, meie toodetes ei kasutata kunagi külmutatud või sulatatud liha. Meil omal sügavkülmavõimalus puudub ja me ei olegi seda teadlikult teinud ning sisse me ka kuskilt liha ei osta. Seega on meie toodangu omahind paraku kallim kui Rakvere viineril või kellelgi teisel-kolmandal. Loodame, et meie maitsval ja tervislikul tootel kujunebki välja oma klientuur. Neile me toodamegi.

Saaremaal on teie toodang poodides näha, aga kui laialt üldse kaubandusvõrgus olete?

Toodang on saadaval Maximas, kuid Maxima otsustab ise, millistesse, mitme X-iga poodidesse tooteid saadetakse. COOP-is on müügil, Selveriga on leping alla kirjutatud. Kuigi nende lettidel meie toodangut veel pole, aga loodame, et jõulu- või talvetoodetega oleme juba ka Selveri sortimendis.

Oleme ka väiksemates kauplustes. Hästi müüme Raplamaal, sealses COOP-is. Rapla linna kaupluses on ka värske liha lett meie varustada ja seal on meid väga hästi omaks võetud. Kui inimene eelistab värskust, siis meie töötleme sigu täpselt nii palju, nagu tellimus on, ja nii ongi meil liha alati värske.

Mis mõtetega tulevikku vaatad?

Jõudu ja jaksu veel on, teeks edasi… Ahti Viilup on kunagi öelnud, et kui teha, siis ainult täistuledega. Olen sama meelt. Ei ole mõtet asju poole vinnaga ajada. Võib-olla olengi pooltotakas, aga kui ajad olid rasked ja hinnad all ning igasuguste vahenditega hoiti kulusid kokku, vähendati põhikarja... siis meie pole põhikarja kunagi vähendanud.

Oleme proovinud raske aja üle elada. Tänu sellele on meil kari olemas ja on ka, mida müüa. Kui terendab ees ka parem hind ja teenimisvõimalus, siis praegu teenivadki need, kel on siga, mida müüa. Kui võtad praegu emise ja hakkad seda paaritama, siis... kui hind on üleval, siis millal ta toodab? Nii et ikka täistuledega. Ei saa nii, et asi oleks poolikult aetud.

Kes või mis on Frank Kutter?

See on väljamõeldud tegelane... mõtlesime oma kaubamärki, kui hakkasime lihatöötlemisega tegelema ja pärast tuli välja, et see võibki ka mehenimi olla. Nüüd ta ongi selline väljamõeldud tegelane, nagu poolmuinasjutt. 

Mõni on ka mind selle nimega tituleerinud. Kuigi ma ise ei ole seda nii mõelnud. Kutter on muide vorstimassi tootmise seade.

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles