/nginx/o/2019/02/11/11779960t1h5c11.jpg)
/nginx/o/2019/09/03/12526910t1h4bcc.jpg)
Neli Saaremaa jahiseltsi leppisid kokku, et kütivad algaval jahihooajal vaid kõige nirumate sarvedega noori hirve- ja põdrapulle.
Jahiseltsid löövad kaasa trofeeloomade aretamisel
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/09/03/12526923t1h2bca.jpg)
“See on nagu mujal tõuaretuses – me tahame, et järglased tuleksid võimalikult parematelt pullidelt ja ära lastakse need, kes ei ole trofeede poolest nii perspektiivsed või kes on oma arengult väiksemad, äbarikud,” selgitas Pihtla jahiseltsi juhatuse esimees Rain Metsmaker.
Laugi, Pihtla, Kaali ja Valjala jahiseltsi vahel saavutatud kokkuleppe kohaselt jäetakse sel hooajal rahule kõik vanemad ja korralikumad pullid ning keskendutakse vaid sellistele noortele loomadele, kelle sarved on Metsmakeri sõnul peenikesed nagu pastapliiatsid ja kellelt pole korralikke sarvi oodata ka tulevikus. “Ma ei tea, kas see on hea näide, aga karjakasvatuses jätad ka endale ilusamad ja tugevamad loomad ning lihaks viid need, keda sa ei taha endale jätta,” rääkis Pihtla jahiseltsi juht. “Me ei ütle, et hakkame kasvatama metsa tõukarja, aga kõik jahimehed tahaksid, et pullid oleksid metsas suured, tugevad ja võimsate sarvedega.”
Noorte pullide valiklaskmisega peaks Metsmakeri sõnul tõusma ka isasloomade keskmine vanus ja seeläbi vähenema hirvede arvukus, kuivõrd nooremad loomad sigivad rohkem.
Rain Metsmakeri sõnutsi on jahiseltside koostöö vajalik selleks, et valiklaskmine tulemusi annaks. Liikuva iseloomuga hirved ja põdrad ei püsi kuidagi ühe jahiseltsi piirides, mistõttu ei piisa sellest, kui valiklaskmisega piirdub vaid üks jahiselts. Kokkulepe nelja naaberjahiseltsi vahel kehtib esialgu algava jahihooaja lõpuni, misjärel tehakse tulemustest kokkuvõtted. Mis puudutab etteantud küttimislimiite ja soovituslikke küttimisstruktuure, siis need arvud saavad Metsmakeri sõnul täidetud.
Ta avaldas lootust, et edaspidi liitub valiklaskmise kokkuleppega rohkem jahiseltse ning kunagi hakkavad nii toimima kõik Saaremaa jahimehed. Esialgu ei malda aga paljud sellise kokkuleppe tulemust ära oodata ja tahaksid oma trofee ikkagi kätte saada nii kiiresti, kui võimalik.
Keskkonnagentuuri eluslooduse osakonna juhtivspetsialist Rauno Veeroja lausus, et valikküttimine on eriti populaarne Kesk-Euroopas, kus seda on praktiseeritud aastakümneid ja mille tulemusel on hirv sealmail jahimehe n-ö aretamise tulemusel eriti väänatud liik. Valiklaskmisega soovitakse saada tugevamaid loomi, kelle laskmisõiguse eest saab ka jahituristidelt suuremat tasu.
Siiski ei soovita Veeroja valikküttimisega äärmuslikuks minna. “Kui küttimise korraldamine käib ainult sarveesteetika järgi, siis see mitmekesisust ei soosi,” märkis keskkonnagentuuri juhtivspetsialist. Selleks, et liik looduses edukalt hakkama saaks, peab tal olema ka teisi omadusi peale suurte sarvede. Isend, kelle sarved pole küll kõige paremad, võib vabalt paremini vastu pidada mõnele haigusele või taluda paremini näiteks kliimamuutusi. Sarved annavad küll signaali konkurentidele ja emasloomadele, mis aga sugugi ei tähenda, et trofeedenäituse kriteeriumid oleksid kõige ihaldusväärsemad ka hirvelehma jaoks.
:format(webp)/nginx/o/2019/09/03/12526932t1hb5cc.jpg)
Veeroja viitas ka, et asurkonna arvukus ei sõltu noortest loomadest, vaid ikkagi küpsemas eas isenditest, kes sigimisel löögile saavad.
Ure-Värava talu peremees, Saaremaa jahindusnõukogu liige Jaan Sink ütles, et küllap on jahimeestel õigus ise oma karja kujundada ning kui etteantud limiit ja küttimisstruktuur on ära lastud, siis põhimõtteliselt pole nagu öelda midagi. Kui loomad põldudel niikuinii söömas käivad, siis olgu need juba ilusad loomad, et nendest ka mingit kasu oleks, mõtiskles Jaan Sink.