Tööandja kulul kolm vaimse tervise päeva aastas

Varjuteater. Foto on illustratiivne. Foto: freepik.com

Reedel hakkavad riigi ja meie kohalike omavalitsususte kultuuriasjalised Nasval arutama kultuuripoliitika uue strateegia sisu, kuhu oodatakse ideid ja ettepanekuid ka saartelt.

Kultuuriministeeriumi eestvedamisel tuuakse Nasval toimuvatel mõttetalgutel kultuurirahva ette kahe dokumendi – "Kultuuripoliitika põhialused aastani 2030" ja "Lõimuv Eesti 2030" põhisuunad.

Kultuuri on kõigile

Eesti kultuurimaastiku hetkeseisu kirjeldades toob ministeerium positiivsena välja Eesti kultuuripärandi suure potentsiaali, mida ei kasutata aga täna veel piisavalt. 

Meie kultuuri tugevuseks on kindlasti mitmesugused kogukondlikud kultuurilised liikumised, mis edendavad kohalikku kultuurielu, palju on maakondlikke ja piirkondlikke ühisüritusi, kultuuritegijaid ja sädeinimesi tunnustatakse regulaarselt. 

Rahva-, kultuuri- ja seltsimajade võrgustik on tihe, mis tagab tingimused erinevateks tegevusteks ning loob esinemisvõimalused kollektiividele. Piirkondlikes arengukavades seatakse ka kultuurivaldkonna arendamiseks eesmärke ja otsitakse lahendusi kohaliku identiteedi hoidmiseks kultuuritegevuste kaudu.

Vähetähtis pole seegi, et regionaalse kultuuri edendamist ja kättesaadavust soodustavad toetusprogrammid ("Teater maal", huviharidus, regionaalne kultuuritegevus, kinovõrgu kaasajastamine jt). Neile lisanduvad mitmesugused edukad, sisukad ja kaasaegsed haridus- ning lisaprogrammid kultuuriasutustes (nt muuseumid, teatrid jt) eri vanuserühmadele. Küllalt laialt pakutakse tasuta kultuuriharidust ning mitmesuguseid täiendõppe programme ja koolitusi erinevatele vanuserühmadele.

Kokkuvõttes on kultuurist osasaamiseks võimalusi palju, kuigi piirkondlikult on erinevusi kasvõi seoses kesiste transpordivõimalustega.

Ka muresid jagub

Kitsaskohtadest toob ministeerium muu hulgas välja vähese loojate ja õpetajate järelkasvu ning juhendajate puuduse, seda erinevatel haridusastmetel nii formaal- kui ka mitteformaalhariduses. Murelikuks teeb praegu tegutsevate juhendajate ülekoormatus ja eakus.

Kultuurihariduse poole pealt märgitakse, et praegused looverialade õppekavad ei soodusta uuendusmeelsust ja loovust, need ei ole sünkroonis reaalse elu ja turu vajaduste ning nõudmistega. Nõrk on ka kultuuri ja teiste valdkondade vaheline side erinevate õppeastmete õppekavades.

Tähelepanu juhitakse ka laiema lastekultuuri strateegia puudumisele. See strateegia peaks haarama perekondi, meediaruumi ja väärtuste loomist, ennetamaks sotsiaalmajanduslikku ebavõrdsust ja järgmiste põlvkondade valikute piiratust. Nõndasamuti puudub selge vanemaealiste poliitika kujundaja ja rakendaja. Vanemaealistele pakutavad teenused lähtuvad pigem teenusepakkuja, mitte vanemaealise sihtgrupi vajadustest ja võimekusest.

Probleemina viidatakse riigi ja kohaliku omavalitsuse vähesele koostööle ning kogu valdkonna suurele sõltuvusele riigi poliitikast ja toetustest, sealhulgas projektirahast. 

Ka taristuga on raskusi, ennekõike just väljaspool tõmbekeskusi: suurte saalide vähesus, kollektiivide ruumipuudus, kehv tehniline võimekus. Ka transpordikorraldus ei arvesta enamasti kultuuriürituste toimumisaegadega.

Omaette teema on infomüra ja meedia mõju suurenemine, viimane suuresti inimeste igapäevaelu osaks saanud sotsiaalmeedia tõttu, mis järjest tugevamini kujundab arvamusi ja hoiakuid. Üha suurem kultuuriürituste pakkumine suurendab osalejate passiivsust. Ürituste planeerimisel võiks kultuurivaldkonnad teha rohkem koostööd.

Eesmärgid aastaks 2030

Eesmärke, mida aastaks 2030 tahetakse saavutada, loetleb strateegia kümneid. Need käsitlevad nii kogukondi ja keskkonda, kui ka haridust, tehnoloogiaid ja rahastamismudeleid. Ühine nimetaja on, et kõik läheb paremaks, tõhusamaks, inimese- ja keskkonnasõbralikumaks. 

Muu hulgas sedastatakse, et kümne aasta pärast peaks olema "kadunud pidev hirm eesti keele ja kultuuri kadumise pärast, samuti ei tehta nii jäika vahet kõrgel ja madalal, harrastusel ja professionaalsel kultuuritegemisel".

Selleks ajaks on märgatavalt paranenud kogemuste ja info vahetus erinevate kultuuriloome kogukondade vahel, tekkinud on kultuurivahendajate võrgustik, mis tegeleb kultuurivaldkonna mitmekesisuse tutvustamisega ja partnerlussuhete loomisega (sh kohaliku omavalitsuse tasandil).

Eestisse elama asuvatele uus-sisserändajatele tutvustatakse süstemaatiliselt eesti kultuuri, väliseesti kogukonda kaasatakse tasuta avaliku meedia e-keskkondade vahendusel (sh kultuuriürituste ülekanded). Kultuuriürituste puhul arvestatakse Eestis elavate muukeelsete kogukondadega.

Vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemine käivad käsikäes ning kultuuriteenustel on mõlema puhul oluline roll. Näiteks perearstid soovitavad kultuuriüritusi stressi raviks, kultuuriasutustes on aga erinevad liikumisrajad.

Nii kultuuritaristu uuendamise kui ka kultuuriürituste korraldamise puhul arvestatakse erinevate erivajadustega inimestega (subtiitrid, kirjeldustõlge, viipekeeletõlge, füüsiline ligipääsetavus), samuti keskkonnamõjudega.

Kultuuri puudutav haridussüsteem on kümne aasta pärast terviklikult ümber mõtestatud, keskendudes visioonile, praktikale ja väärtustele – kultuur on orgaaniline osa haridussüsteemist läbi kogu arengu- ja õpitsükli. Samas on paranenud kultuurile ligipääs tehnoloogiliste vahendite abil, loodud on üle-eestiline taristu, mis toetab kultuuri e-liikuvust. 

Loomevaldkonda nähakse olulise tööandjana eelkõige digivahendite ja taristu kättesaadavuse tõttu. Nendele tuginedes näeb strateegia ette muu hulgas Eesti virtuaalmuuseumide, e-raamatute keskuse, Estflixi (Eesti filmide Netflixi-laadse voogedastusplatvormi) loomise, rahvakultuuri digitaliseerimise programmi käivitamise.

Kümne aastaga loodetakse ka riiklike toetuste süsteem ümber mõtestada ja sisse viia väärtuspõhised mõõdikud: võrdsed võimalused, keskkonnahoid, kättesaadavus, regionaalsus ning tasakaalus majanduslik mõju.

Kultuuritöötajate, ringijuhendajate jt palgad ka kohaliku omavalitsuse tasandil on samamoodi väärtustatud nagu üldhariduskoolide õpetajatel ja riigiasutuses töötavatel kultuuritöötajatel. Selgemalt on määratletud, milliseid kultuuriteenuseid peab iga inimene saama teatud piirkonnas tarbida (analoogselt koolivõrgu või tervishoiuteenusega). Rahvakultuuri toetamisel on selge ülesannete jagunemine riigi ja kohaliku omavalitsuse vahel. Rahvakultuuri täiskasvanute rühmade-kooride rahastamisel arvestatakse järgmist jaotust: 1/3 riik, 1/3 omavalitsus ja 1/3 osaleja.

Sarnaselt spordi ja liikumise soodustamisega algatatakse tööandja toetus ka kultuurist osasaamiseks – näiteks kolm vaimse tervise päeva aastas.