:format(webp)/nginx/o/2019/03/29/11905723t1hb202.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2019/11/04/12714749t1h5b5e.jpg)
“Saaremaa vallavalitsus on sattumas juriidilisse kahvlisse, mille tulemusel peaks hakkama pidama paarikümmet metsikut lehma ja sadat tuhandet forelli,” kirjutab Saarte Hääle ajakirjanik Andres Sepp.
ANDRES SEPP: Kalad ja lehmad vallale ehk Kuidas aastaga mitte midagi ei juhtunud
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2019/11/04/12714756t1he93d.jpg)
Ühelt poolt survestavad Eesti Energia juristid vallajuhte Kanissaares asuva kalakasvanduse elektrivõlaga, ähvardades voolu välja lülitada, mis tooks kaasa 100 000 kala surnuks lämbumise. Riiklik energiafirma rõhub seadusele, et AquaMyk OÜ kalade heaolu ja tervise kaitseks peab vald need endale võtma. Sest "AquaMyk OÜ ei ole võimeline täitma loomakaitseseaduse § 3 lõikest 2 tulenevaid kohustusi."
Tegemist on puhtakujulise väljapressimisega, millele vald alluda ei tohi. Kui energiafirma leiab, et AquaMyk ei suuda kohustusi täita, tuleb kohtusse anda pankrotiavaldus, nagu iga teise maksejõuetuse korral. Tõenäoliselt esimese asjana nõuab AquaMyk kohtus esialgset õiguskaitset ehk elektri väljalülitamise keeldu. Järgneb pankrotiprotsess, milles leitakse kaladele uus omanik. See ei pea olema vallavalitsus.
Kurb tõsiasi on see, et Kanissaare kalakasvanduse kirstunaelu taob sisse Eesti riik ise. Ettevõtte elektrivõlga on kasvatanud muu hulgas Eesti toiduturul listeeriaskandaalist tekkinud olukord. Seni on veterinaar- ja toiduamet (VTA) näidanud ühe mandri kalatöötleja kui surmade ja haigestumiste põhjustaja poole, kuid paraku puudutab madalseis fataalselt tervet sektorit. Keegi ei söö enam kala, firmad ei teeni ega suuda tasuda elektri eest.
Eesti Energiat juhib Hando Sutter, kes on ka loomakasvatusettevõtte Saaremaa Ökoküla omanik. Varem kuulus Sutterile ka veiseid pidanud mittetulundusühing Ökoabi. Loomi veeti suviti rohtu nosima ka Vilsandi lähistele Loonalaiule. Sel suvel müüs Sutter Ökoabi maha, kuid mineviku taagana jäi sellest maha Loonalaiu loomakari.
Ametnike pingpong
Veel aasta tagasi tunnistas Sutteri ettevõte saarel metsikult elavad loomad omaks. "Sellist asja, et jääksid ka veel nüüd üle talve sinna, kindlasti ei taha," ütles firma tegevjuht Andreas Väli aasta eest septembri alguses Saarte Häälele.
Saarte Hääles ilmunud lugudest ajendatuna algatas VTA samal ajal järelevalvemenetluse, Sutter lubas täita loomakaitseseadusest tulenevad kohustused ning saarele 2015. aasta juunis viidud loomad tänavu aprillis ära tuua. Paraku osutus see tööjõupõuas firmale üle jõu käivaks ülesandeks. Aasta alguses otsustas Sutteri firma senistest lubadustest taganeda ja loomad hüljata.
Seepeale üritasid metsiku lehmakarja probleemile lahendust leida veterinaar- ja toiduamet, keskkonnaamet, Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet (PRIA) ning Riigimetsa Majandamise Keskus (RMK). Kuna kellegi hammas peale ei hakanud, otsustasid ametnikud tanki panna Saaremaa vallavalitsuse. Sealt leiti kõva kivi – vallavalitsuse järelevalveteenistuse juhataja Karel Koovisk tegi riigiametnikele selgeks, et loomadel on omanik, kes peab vastutama!
11. juulil saatsin VTA pressiesindajale Elen Kurvitsale kirja mitme küsimusega. Viitasin, et kirjutasin juba aasta varem Saarte Hääles esimest korda, kuidas Sutteri ettevõte oma loomakarja väikesele saarele aastateks maha unustas.
Küsisin VTA-lt, kuidas on selline asjade käik Eesti riigis võimalik. Ametnikud teavad, et ettevõtja suterdab veiste omandist rääkides, kuid midagi ette ei võeta. Või ei taheta võtta.
Kirjutasin selle kirja juulis, sest sain teada, et juuni lõpul oli Hando Sutter MTÜ Ökoabi Mustjala lambakasvatajale Madis Tiigile maha müünud ehk Eesti riigiametnikud elegantselt nurka mänginud.
Meenutasin juulis VTA loomatervise ja -heaolu osakonna juhi Harles Kaubi lubadust maikuu algusest: "Kui kasvõi ühel loomal on kõrvamärk olemas, siis saame nad siduda viimase omanikuga, kelleks on MTÜ Ökoabi, ja protsessiga vastavalt edasi minna."
Ja millise vastuse Elen Kurvits 16. juulil saatis?
"Loonalaiu veiste küsimusega on tõepoolest tegeletud pikalt, et leida parim võimalik lahendus loomade jaoks. Täna on heaolu Loonalaiu veistele tagatud – soojal ajal leidub sööta looduses piisavalt. Kindlasti tegeletakse Loonalaiu veiste küsimusega pidevalt ning loodetavasti leitakse sellele olukorrale ka lahendus."
“Riigiametnikud on 15 kuud tegelenud Loonalaiule unustatud ja hüljatud loomadega, jõudmata ühegi reaalse tulemuseni.” - Andres Sepp
Oli kaunis kesksuvi ja VTA ametnikud said ennast ja mind lohutada, et saarel rohi haljendab ja süüa on küllaga. Ning "loodetakse ja tegeletakse ja leitakse lahendus".
Möödus kolm kuud. 17. oktoobril saatsin VTA-le ametliku selgitustaotluse, enam mitte e-kirja pressiesindajale, sest mõistlikku vastust loota oli mõttetu. Nõudsin detailset ülevaadet, mida on VTA pärast 16. juulit teinud, et eesmärgini jõuda.
24. oktoobril sain vahevastuse, kus VTA Lääne regiooni uus juhataja Terje Oper tänas hoolimise eest. Kinnitas, et Loonalaiul elavate veiste heaolu on tagatud ja kontrolli all. Oper kirjutas, et nende edasise elukäigu osas on toimunud rida kokkusaamisi ja välja on käidud erinevaid sündmustike kirjeldusi, kuid täpsema ülevaate lubas saata mõni päev hiljem.
Ootasin huviga, sest ma tõesti hoolin. Eelmise kolmapäeva õhtul tuligi kiri Elen Kurvitsalt. Esiteks sain teada, et VTA andmetel on Riigimetsa Majandamise Keskus sõlminud Loonalaiul rendilepingu poollooduslike koosluste hooldamiseks.
Maa-ameti kaardilt nähtub, et Loonalaiu suhtes on RMK-l tõesti kehtiv rendileping. Samas on kaardilt näha, et RMK rendib Loonalaiul välja kinnistuid siiludena, kuid teadupärast ei ole saarel piirdeaedasid. Järelikult saavad rentnikud seal pidada lambaid, mitte aga veiseid, sest nende puhul on oht metsikute pullide näol. Muide – just sel põhjusel loobusid mitmed loomapidajad kevadel RMK rendikonkursil osalemast.
Samas ei ole tegelikult vahet, kas on rendileping või pole, sest see ei muuda olukorda, et Loonalaiul elutseb ja paljuneb metsik loomakari, keda keegi omaks ei tunnista.
Kuid veel sain Elen Kurvitsa vastusest teada, et VTA on võtnud pakkumisi loomade kinnipüüdmiseks, märgistamiseks ja mandrile toomiseks. 25.07.2019 laekus ametile hinnapakkumus, kus oli välja toodud tööde teostamise aeg ja hind. "Kuna ametil polnud selleks erivahendeid, siis pöörduti Saaremaa vallavalitsuse poole," selgitas VTA. Veel selgus kirjast, et VTA on sellel aastal korduvalt teemat arutanud Saaremaa vallavalitsusega.
Ikkagi valla kraesse!
Ja selsamal 30. oktoobril, mil õhtul laekus vastus minu selgitustaotlusele, tegi VTA Saaremaa vallavalitsusele pöördumise seoses Loonalaiu veiste küsimusega. "Amet asus seisukohale, et veiste näol on tegemist hulkuvate loomadega, kelle kinnipüüdmine on valla kohustus." (Sic! – A. S.)
Kokkuvõttes võib väita, et riigiametnikud on 15 kuud tegelenud Hando Sutteri Loonalaiule unustatud ja hüljatud loomadega, jõudmata ühegi reaalse tulemuseni.
Taas ollakse punktis, mille kohta kaheksa kuud tagasi kirjutas mulle Saaremaa vallavalitsuse järelevalveteenistuse juhataja Karel Koovisk: "Juhul kui laiu peale viidud kõrvamärgistega veiste järglased on jäetud omaniku poolt märgistamata, siis kindlasti ei saa väita, et tegemist oleks kohe omanikuta loomadega."
Loomulikult ei ole omanikuta loomad! Veised jättis saarele MTÜ Ökoabi, mis kuulus Hando Sutterile, ning nende Loonalaiul viibimise eest vastutas juriidiliselt ja vastutab praeguseni moraalselt Hando Sutter. Mitte keegi teine. Et ametnikud on selle tõeni jõudmisel olnud huvipuuduses või saamatud, on kahetsusväärne ja arusaamatu.