Maire Forsel: maaelu pole sugugi välja surnud!

Maire Forsel Foto: reform.ee

"Olen tõesti suures vaimustuses sellest, kui palju tublisid inimesi meil siin elab, kes raskusi trotsides maaelu püsti hoiavad," kirjutab Leisi loomekoja perenaine, ettevõtja Maire Forsel.

1. novembril oli lausa imeline õhtu Karja mõisas. Kui selle ajaloolise hoone hea haldjas Lii Mägi mulle helistas ja rääkis, et neil on plaanis hakata Karja lugemistoas kultuuriõhtuid korraldama ja mina võiksin olla seal esimene külaline, siis kujutasin ette, et üritus toimub ühes väikeses raamatukogulaadses toakeses. Selles ma muidugi eksisin.

Teadsin, et Karjas on lugemistuba, aga ma polnud selles mõisas kunagi käinud, mistõttu ei kujutanud ma ettegi, et tegemist on millegi palju suurema ja ägedamaga kui lihtsalt üks lugemistuba.

Palju rohkem kui lugemistuba

Juba sinna kohale jõudmine oli üksjagu pidulik, sest väljas oli kottpime, aga mõisa ümber põlevad lambid tekitasid tunde, et kohe hakkab siin toimuma midagi väga pidulikku. Kes maal elavad, need teavad, et siin pole igal pool asulates tänavavalgustustki, seepärast mõjus tuledesäras Karja mõis kui pimedast metsast ootamatult leitud muinasjutuloss.

Kui suurest mõisatrepist üles läksin ja majja astusin, sain kohe aru, et seal on midagi palju rohkemat kui lugemistuba. Väga positiivselt üllatas kohe fuajeesse ülespandud fotosein mõisa ajaloost – arvestades, kui palju siia meie kanti suvel turiste satub, on see ajaloo väljapanek seal igati vajalik.

Maja vajaks seest muidugi siin-seal remonti, aga ka praeguses seisus on see suurepärane koht, kus pidusid pidada ja üritusi korraldada. Mulle tehti kohe ka majas ekskursioon ja ausalt öeldes vajus mul suu lahti imestusest, kui palju üks väike kogukond on suuteline ise ära tegema. Nimelt on seal laste mängutuba, mida, nagu ma aru sain, pole sisustatud mitte maksumaksja raha eest, vaid kohalik mees Andres Jalakas on olnud selle kõige initsiaator ja korraldaja. Ja Lii Mägi enda pere on samuti aidanud sisustada nii mängutuba kui ka kööki. Ja see mängutuba ei ole mingi väike nukunurk, vaid seal on korralikud ronimis- ja möllamisatraktsioonid, mida kohalikud lapsed agaralt ka kasutavat. Mängutoa nurgas märkasin ka mängukonsooli koos ekraaniga ja sedagi pole sinna keegi maksumaksja raha eest soetanud. Kõige rohkem pani aga imestama see, et isegi nõudepesumasin mõisa köögis on Lii isiklik, mitte valla vara.

Mõnus koht kogukonnale

Kogu see maja koos seal toimuvaga on lausa suurepärane näide sellest, kui palju üks kogukond on suuteline omal jõul ära tegema, et oleks üks koht, kus kogukonnaliikmed saaksid koos käia. Kusjuures eakad prouad pidavat iga päev käima lugemistoas lehti lugemas ja suhtlemas. On ju palju räägitud sellest, et vanemad inimesed kannatavad üksinduse käes – Karjas seda probleemi ei ole.

Nii et jah – olen tõesti suures vaimustuses sellest, kui palju tublisid inimesi meil siin elab, kes raskusi trotsides maaelu püsti hoiavad. Õnneks on Karja lugemistuba nüüd ümber nimetatud Karja rahvamajaks ja Lii Mägi selle juhatajaks. See on rohkem kui aus, sest see mõis tõesti kujutab endast palju tõenäolisemalt üht hästi funktsioneerivat rahvamaja kui pelgalt väikest lugemistuba.

“On ju palju räägitud sellest, et vanemad inimesed kannatavad üksinduse käes – Karjas seda probleemi ei ole.”

Kui seal suurtes ruumides ringi käisin, siis turgatas pähe küsimus, et kes neid ruume seal koristab? Minu küsimuse peale vastas Lii, et tema ise koristabki. Tasuta. Rahvamaja juhataja roll ei ole ju olla koristaja, aga mis sa hädaga teed, kui selleks eraldi inimest ei ole. Koristamata ei saa neid ruume ju jätta, eriti arvestades, et mängutoas käivad lapsed aktiivselt tegutsemas.

Kui paljud teist, linnainimesed, oleksid nõus oma töökohal tasuta ruume koristama? Mina küll ei oleks. Aga selline see elu siin maal juba on, et pead õnnelik olema, et üldse keegi palka saab üht rahvamaja elus hoides.

Ma olen väga liigutatud, et nii palju inimesi sel pimedal sügisõhtul kohale tuli. See oli mul ikka väga õige otsus – jätta oma raamatu esitlus linnas tegemata ja teha see hoopis Karjas. Ja oligi rahva hulgas inimesi ka Kuressaarest. 

Tuleks katsuda ka vallavalitsejaid rohkem sellistele üritustele meelitada – et nad näeksid oma silmaga, et elu maal polegi veel välja surnud, vaatamata kõigele.