SUUR MAA, SUURED ASJAD: Mõnikord näib võimatu uuega harjuda

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik

FOTO: Eero Vabamägi/Postimees

Mulle tundub, et õige paljudele inimestele minu tutvusringkonnas pole kool, milles omandati kesk- või siis uuema aja järgi gümnaasiumiharidus, jätnud mingit erilist jälge. Sagedamini peetakse olulisimaks eluetapiks ülikooli või kutse omandamist, mõnikord täidab seda rolli hoopis ajateenistus – viimane eriti selles põlvkonnas, kes veetis kaks-kolm aastat Nõukogude armees, võõras kultuuri- ja keelekeskkonnas. Minuga on teisiti.

Muidugi oli 18-aastasena kodust lahkumine kaugesse Tartusse – ja aegruumilised vahemaad olid 1990-ndate alguses märksa suuremad – noorukile pikk samm. Täiesti uus seltskond, õpingud, töö – see kõik tõi ellu uusi inimesi ja kogemusi. 11 aastat kestnud koolitee Kuressaares Hariduse tänavas asetub aga ikkagi täiesti omaette konteksti. Kool, need õpetajad-isiksused, vaimsus, igipüsiv kogukond vilistlaste näol.

Kooli kokkutulekutel paistab see hästi välja. Meie oleme oma klassiga kohtunud iga viie aasta tagant – pidanud pidu, lugenud kokku lapsi, mehi ja naisi, meenutanud lahkunud vanemaid. Eks see näita lähedust ja kokkukasvamist kooliaastate jooksul.

Ja isegi kui jätta subjektiivsed emotsioonid kõrvale, võime öelda, et tänase nimega Saaremaa ühisgümnaasium (SÜG) on eriline. Vaadake või kohti riigieksamite üleriigilises pingereas!

Loen ennast üldiselt keskmisest paremaks muutustega kohanejaks. Pärast 23 aastat eelmises töökohas (küll mõnevõrra erinevaid asju tehes) tundus hüpe mujale üsna ärevaks tegev. Kuid uus keskkond ja uued väljakutsed, nagu öeldakse, teevad ka elu põnevaks ja varsti täitub mul juba aasta uues ametis. Life goes on, elu läheb edasi.

SÜG-i ees ootav muutus on miski, mis mulle kuidagi eriliselt korda läheb. Olgugi et gümnaasiumist põhikooliks muutumine on ammu teada. Olgugi et direktor (ja minu klassijuhataja) Viljar Aro ütles talvisel konverentsil, et SÜG peab kasvama parimaks põhikooliks. Olgugi et demograafiline paratamatus on hästi teada ja raha oskan ka natuke lugeda. Olgugi et ees seisab remont, mis vuntsib koolimaja ja selle lähiümbruse ilmatu-uhkeks. Ikkagi on väga-väga raske harjuda mõttega, et minu kool muutub millekski teistsuguseks.

Olen jälginud Saarte Häälest huviga SÜG-i nimekonkurssi, aga osaleda-hääletada ei suuda. Olgugi et mina pole praeguse nimega koolis käinudki – meie lõpetasime Kuressaare I keskkooli, alustasime Kingissepa-nimelises. See on selline dilemma, et justkui tahaks kaasa lüüa ja ei tahaks ka. 

Tegelikult tuleb endale aru anda, et muudatused ongi rasked – seda mõistes on muutusi lihtsam aktsepteerida. Üks suur Ameerika riigimees, Daniel Webster on tabavalt öelnud, et mis tahes muudatus jõustub täielikult alles siis, kui inimesed ei vaata enam tagasi endisele olukorrale ja tunnistavad muutunud keskkonda uue normaalsusena. Nii on läinud muutunud omavalitsustes, harjumustes käia uues kohas tööl, arsti juures jne.

Ja lõppeks, tagasi SÜG-i juurde tulles, neid aastaid ja mälestusi ei võta ju keegi. Need emotsioonid elavad edasi ka uue nime all uuendatud majas. Olen sisimas teinud otsuse, et läheb, kuidas läheb, niikuinii valitakse parim nimi. Ja lõpuks on ju kõige olulisem ikkagi sisu. Kooli puhul siis haridus, mis selles majas antakse.

Tagasi üles