Miks eelistan tavalasteaiale waldorf-lastehoidu?

Laps kiigub. Foto on illustratiivne.

FOTO: freepik.com

"Teadsin juba esimest last ootama jäädes, et ei soovi teda tavalasteaeda panna. Sisetunne on mulle ja mu abikaasale  algusest peale öelnud, et see süsteem ei ole meile," kirjutab lapsevanem Maarja-Liis Õispuu. 

Soovisime leida mingi teise viisi. Sellise, mis sobiks meile ja eelkõige meie lastele, toetaks  neid ja arvestaks nendega.  Keskkond, kus tahaksin ise olla, on see, kuhu soovin ja julgen jätta oma lapsed.

Mu kolmest lapsest vanim on üle nelja ja poole aasta, keskmine üle kahe aasta ja noorim kolmekuune. Teise lapse sünniga tekkis eelmises elukohas võimalus panna suurem laps vastavatud lasteaia rühma. Mõtlesime, et katsetame – tekkis korraks helesinine unistus, et viin ühe lapse lasteaeda mängima ja ise toimetan pisemaga kodus ning lasteaiapäeva lõpus jalutame rõõmsalt koos koju. 

Käisime sügisel ja talvel temaga harjutamas, aga lahkusime suurema ja kindlama tundega, et see süsteem meile ja lapsele ei sobi. Jäime endiselt selle juurde, et meie lastele on parim keskkond turvaline ja kodune keskkond ning me saame seda neile võimaldada. Ja nii ma siiani, nüüdseks kolme lapsega, kodus olingi.

Aastate jooksul olen lootnud ja unistanud, et tuleb mingi tavasüsteemist erinev võimalus. Selline, mis haakub meie lapsekasvatuspõhimõtete ja sisetundega. Ja siin see nüüd on. Kohe, kui kuulsin, et ammu unistuseks olnud waldorf-lasteaia mõtet hakatakse reaalselt ellu viima, olin kindel, et see on midagi meie perele sobivat. Olin kohe nõus panustama,  et luua lastele mõnus koht, kus koos mängimas käia. Tunnen, et see on vajalik meie lastele, meie perele ja kogukonnale üldiselt. Nüüd, kui mängurühm on loodud, on mul unistus, et sellest kasvaks lõpuks välja waldorf-lasteaed ja siis ka -kool.

Miks see meie jaoks siis sobivam on? Tunne on õige. Esimesest hetkest peale. Rühmas olles on soe, rahulik, turvaline, vastuvõetud ja hoitud tunne. Õpetajad on imelised! Nad suutsid kohe luua mõlema mu lapsega positiivse kontakti.  

Üldjuhul võtab mu laste jaoks võõraste inimestega kontakti saavutamine palju rohkem aega. Üldse on mu lapsed uues kohas esialgu pigem vaatlejad ja hoiavad väga minu ligi. Mängurühmaga tutvumas käies juhtus aga midagi maagilist – mõlemad lapsed hakkasid seal kohe ise neile sobivate vahenditega mängima. Minu kõrval olemine ei olnud neile vajalik. Suurem hakkas torne ja onne ehitama ning väiksem (kes kuni järgmise sügiseni on veel kodune) istus ja mängis puidust klotsidega väga keskendunult terve seal oldud aja. Midagi sellist pole varem kuskil mujal juhtunud! See on suur rahu ja usalduse tunne. Õhkkond oli nii mõnus ja rahulik, kuigi melu oli laste ja täiskasvanute toimetamisest külluslikult.

Mulle väga meeldib, et rühm on väike, nii jõuavad õpetajad iga lapseni lähtuvalt tema individuaalsusest. Kõikidega arvestatakse. Kohustust tegevustes osaleda ei ole. Laps saab liituda, kui ta tunneb, et on selleks valmis. Niimoodi rahulikult sundimatult kulgedes jõuab mu laps minu jaoks üllatavalt kiiresti seal tegevustes kaasategemiseni. Lapsi usaldatakse ja neil lastakse olla nemad ise! Neil on paigas päeva, kuu, aasta rütm, millega nad tegevustes arvestavad. Lapsed õpivad ju läbi eeskuju. Nad veedavad palju aega õues – see on nii oluline! Mänguasjad ja -vahendid on päris asjad. Kui midagi läheb katki, siis sellest saab teha järeldusi ja õppida. Nad küpsetavad koos. Nad maalivad, joonistavad ja loevad muinasjutte. Ja nad mängivad koos. Ning vanemad on kaasatud. Meid hoitakse tegemistega kursis, me oleme ka osa loomise protsessist. Päeva jooksul mängurühma tegevustest pilte saades tekib endal tunne, et tahaks ise ka seal olla.Lühikese ajaga olen saanud kinnitust, et otsus mängurühmaga liituda oli õigemast õigem. Lapses on toimunud suur areng. Ta on saanud lühikese ajaga palju julgemaks. Mu lapsed olid vahepeal haiged, mis tähendab, et kaks nädalat oli tütar mängurühmast eemal. Natuke pelgasime, et ehk tuleb n-ö harjutamise protsessis tagasilöök. Aga juhtus hoopis risti vastupidi. Mängurühma jõudes oli ta nõus issi kohe tööle laskma. Õhtul kodus küsis laps töölt jõudnud isalt suure õhinaga: "Issi, kas ma võin homme ka mängurühma mängima minna?" Jaatava vastuse peale oli ta nii rõõmus, et naeris ja kilkas ning jooksis toas ringi.

See on siiras rõõm ning usaldus ja turvatunne, mis me kõik sealt saame! Soovin kõikidele lastele sellist lapsepõlve. Olen iga päev rõõmus ja tänulik, et selline mängurühm loodi ja et lastel on seal sellised imelised õpetajad.

Tagasi üles