/nginx/o/2019/02/11/11779953t1hd4fc.jpg)
/nginx/o/2019/12/17/12817746t1h70fe.jpg)
Saaremaa uue rahvarõivaraamatu koostajate Mareli Rannapi ja Mari Lepiku hiljutine uurimisreis Vene etnograafiamuuseumisse Peterburis avas mitmeid uusi tahke meie rahvarõivakultuuris.
Rahvarõivaraamatu koostajad said Peterburist väärtuslikku materjali
Peterburis on hoiul märkimisväärne osa Saaremaa mehe Johannes Leopold Gahlnbäcki (1855–1934) kogutud rahvarõivastest. Käsitöömeister ja rahvarõivaekspert Mareli Rannap ütles, et Vene kogud hakkasid raamatu koostajaid huvitama eriti pärast aasta alguses toimunud Eesti käsitööliidu inimeste Peterburi reisi, kus selgus, et muuseumi varasalves on kõige rohkem just Saaremaa ja Muhu esemeid.
Juhuslikud leiud
"Võtsime ühendust muuseumi Balti ja Soome tekstiilikogude spetsialisti Ludmilla Korolkovaga ja kahe kuu pärast saime lõpuks muusemihoidlate külastamise loa," rääkis ta. Novembri lõpus veetsid Rannap ja Lepik koos tallinlanna Marge Veelmaaga muuseumis kokku neli päeva ning uurisid ja pildistasid nii palju, kui said. Neil oli küll kaasas nimekiri esemetest, mis pidanuks hoidlates olema, kuid kohapeal selgus, et see ei läinud tegelikkusega sugugi kokku.
"Õnneks varahoidja oli nii lahke, et tõi virnade kaupa kindaid ja vöösid välja. Aga riideid ei tahtnud ta alguses eriti näidata ega ka meid kappide ligi lasta. Kiikasime siis tal üle õla ja näitasime, et tahaks ikka seda ja seda ka vaadata. Ega ta otseselt ei keelanud, aga jäi mulje, et päris vabatahtlikult ta asju ka just välja ei andnud," rääkis Rannap.
Hoidlast õnnestus sadade riideesemete hulgast välja kaevata mitmeid unikaalseid eksemplare ja seda sageli pooljuhuslikult. Rannap meenutas, et uuris üht Mustjala jakki, kui varahoidja ütles, et tal on kapis teine veel, aga seda te ju näha ei taha.
"Muidugi tahtsin seda näha, kuna neil võib ju olla mingeid erisusi. Ta tõigi selle välja ja samal ajal sain kappi kiigata, kus paistis kolmaski jakk. Minu küsimise peale varahoidja isegi natuke nagu pahandas ja ütles, et see on ju täpselt samasugune, mida seal veel vahtida on. Aga ajasin ikka peale ja lõpuks selgus, et see polnudki Mustjala jakk, vaid hoopiski Pühast ja selliseid pole Eestis alles mitte ühtegi. Mari Lepik leidis aga Jämajast ja Ansekülast pärit kindad, mida Eestis on alles vaid üks," rääkis ta.
Ulatasid abistava käe
Huvitav avastus oli muuseumis näiteks seegi, et vanadest kirivöödest olid kogudes erinevad jupid. Varahoidja selgitas, et omal ajal lõigatigi kogutud vööd juppideks – üks läks ERM-i, teine Peterburi muuseumisse. Aga Ansekülas ja Jämajas kooti vööd niimoodi, et ühes otsas oli ühesugune ja teises otsas teistsugune muster. "Tuleb välja, et erinevate mustritega vööjupid on sattunud erinevatesse muuseumidesse. Nüüd saab Mari Lepik hakata neid uuesti kokku panema," naeris Rannap.
/nginx/o/2019/12/17/12817749t1hddaa.jpg)
Kõiki soovitud asju paraku näha ei õnnestunud, sest varahoidja lihtsalt ei leidnud neid üles. Rannap tõdes, et ERM võiks mõne oma spetsialisti kuuks ajaks Peterburi komandeerida, et etnograafiamuuseumi kogus olevad esemed korralikult ära määrata ja sildistada, kust midagi pärit on.
Saarlased said omalt poolt ka ise muuseumile pisut abiks olla. Nimelt tuli nende juurde üks muuseumitöötaja, kes rääkis, et Peterburis oli surnud vanaproua, kes kunagi töötas rahvakunstimeistrite koondises Uku ja kellest jäi maha Eesti kinnaste kogu. Üheskoos aidati nende kihelkondlikku päritolu tuvastada ja mida ära ei tuntud, need pildistas Rannap üles ja saatis kindaekspert Kristi Jõestele, kes ka need ära määras.
Saaremaa rahvariiete raamatu koostamise raames on kavas ka külaskäik Helsingi muuseumi. Peterburi ekspeditsioonist räägivad asjaosalised aga lähemalt 11. jaanuari teabepäeval Kuressaares Saaremaa rahvarõivaste nõuandekojas.
Johannes Leopold Gahlnbäck (1855–1934)
:format(webp)/nginx/o/2019/12/17/12817743t1h6d0a.jpg)
Saaremaal 1855. aastal Püha kirikuõpetaja pojana sündinud Gahlnbäckist sai pärast arhitektuuriõpinguid Peterburis õpetaja ja raamatukoguhoidja kuulsas Stieglitzi kunstikoolis. Gahlnbäck kogus vanavara peamiselt Saaremaalt, Püha ja Anseküla kihelkonnast, kuid tema 7000 esemeni ulatunud kogus leidus esemeid ka Hiiumaalt, Kihnust, Lääne-Eestist ja isegi Ruhnust. Majanduslikult rasketel aegadel müüs Gahlnbäck oma kogu jaokaupa maha.
Osa sellest on tänaseni Peterburi etnograafiamuuseumi valduses, kuid 1917. aastal õnnestus ERM-il tänu Oskar Kallase energilisele tegevusele osta üle 1700 eseme ka Eesti Rahva Muuseumi kogudesse. Piret Õunapuu kirjutas viimase kohta Eesti Rahva Muuseumi ajaveebis, et Kallas kauples Gahlnbäckiga 24 tundi jutti. “Nad olid ju mõlemad saarlased ja naabrimehed selles mõttes, et kui Johannes oli Püha koguduse pastori poeg, siis Oskar oli Kaarma koguduse köstri poeg. Ja mulle meeldib ka selle loo lõpp, mis oli nii kurb Gahlnbäckile ja õnnelik Eesti Rahva Muuseumile. Sest Gahlnbäck sai oma müüdud kogu eest rahareformi tõttu paari päeva pärast vaid poolteist naela võid ja ERM sai üle 1700 eseme, mis kogutud juba enne muuseumi loomist...”
Valik Gahlnbäcki kogutud esemetest oli 2014. aastal väljas näitusel Saaremaa muuseumis.