Muhu põlenguohvrid loodavad abi

Copy
KODU POLE ENAM: Poja ja venna kaotanud Kadi ja väike Ken käisid endist kodu vaatamas ühes Keili Sükijaineniga.
KODU POLE ENAM: Poja ja venna kaotanud Kadi ja väike Ken käisid endist kodu vaatamas ühes Keili Sükijaineniga. Foto: Kaader videost

Muhu perekond, kes kaotas sügisel põlengus kodu ja seitsmeaastase poja Steni, loodab TV3 heategevusliku saate "Inglite aeg" vaatajate annetuste toel uue maja püsti panna.

22. oktoobri hommikutundidel lahvatanud tulekahju võttis endaga pisikese poisi ning muutis perekond Kaunissaare aastate jooksul ülesehitatud kodu ahervareks, juhatas Keili Sükijainen sisse heategeva saate avaloo. "Aastast aastasse saadavad neid ainult õnnetused." 

See lugu võinuks rääkida pereidüllist, kui saatus poleks määranud teisiti. Rein ja Heli on Muhus elanud 36 aastat ja kasvatanud üles viis last: Kadi, Kaido, Kairi, Kaidi ja Merili. Lapsed on juba suureks kasvanud ja Eesti peal laiali, ent sünnipäevadel ja pühadel tulevad koos peredega Vahtrastesse, papale ja mammale külla.

Seitsme aasta eest tabas Reinu insult. Tervis ei lubanud kuldsete kätega ehitusmeest enam tööle, nõnda sisustas ta aega kodus nokitsedes. Pereisa hakkas haigusest toibuma, kui lajatas järgmine hoop: tütar tuli koos kahe pojaga laste isa vägivallatsemiste eest vanemate juurde varju.

Kadi vanem poeg Sten oli siis kaheaastane, Ken paarikuune.

Lapselastest said kodutöödes abimehed. Stenile meeldis koristada ja toimetada, rääkis ema tulekahjus hukkunud pojast. "Kui kartuleid võtsime, oli tema viimane, kes põllult ära tuli."

Saatuslik hommik

Sel sügisel läks Sten kooli ning oktoobris oli tal esimene vaheaeg. Vaheaja teine päev algas, nagu Kaunissaare peres ikka – poisid ärkasid teistest varem ja mängisid köögis. Miski ei ennustanud õnnetust. 

"Kuulasin uudiseid, kui lapsed tulid ja ütlesid, et tuli on. Köögis polnud tossu ega midagi. Ja siis poiss ütles: "Vaata, mis seal on!" ja tegi lastetoa ukse lahti. "Mulle tulid leegid näkku!" rääkis poiste ema Kadi. Uksest paiskunud leegid põletasid Keni juukseid ja särgi. Reinul ja Helil polnud samal ajal aimugi, et midagi tõsist on lahti. Polnud ei suitsu ega midagi, meenutas Rein. Kadi hüüete peale saadi aru, et tuli on valla. Vanemaid hoiatama rutates oli Kadi lapsed hetkeks silmist kaotanud. Õue joostes märkas ta, et lapsi pole. Ema tormas majja tagasi ning asus põrandal roomates lapsi otsima. "Koer juhatas mind lapse juurde." 

Et pere saaks taas koju

Sain ühe lapse välja, läksin tagasi, rääkis Kadi saates. Ent kuumus muutus väljakannatamatuks. Hommikumantel sulas põrandal roomavale Kadile selga, käed olid marraskil ja villis. Tossus ei näinud enam midagi. "Ma ei suutnud enam olla," rääkis Kadi. Hüüdis aina Steni, aga vastust ei tulnudki. "Siis kukkus mulle puu pähe, olin uimane. Koer lükkas aina, et lähme välja," meenutas Kadi elu õudseimaid hetki.

Vanaema lohutas šokis Keni, kes ei mõistnud, miks vend talle ometi järele ei jooksnud. "Õue jooksin. Vennat polnud enam. Venna ei jooksnud," rääkis Ken. 

Steni surnukeha leiti hiljem põlenud rusude alt. Diivani peal teki alt, ütles politsei hiljem emale.  Ken küsib siiani, kus on venna, ta parim sõber.  “Vastan, et venna on taevas ingel," ütles ema.

Kaunissaarte pere on alati püüdnud ise hakkama saada, aga uue maja ehitamine läheb maksma hinnanguliselt 80 000 eurot ning sellist raha pole Helil ja Reinul kusagilt võtta. "Pisike poiss ütleb kogu aeg, et tahab koju minna. Aga kodu pole enam ju," pühib Heli silmist pisaraid. Nad unistavad, et oleks koht, kuhu viis last ja 14 lapselast saaksid pühadeks koju tulla. 

Meie kõigi võimuses on neid aidata. "Inglite aeg" tõi vaatajateni lood haruldast haigust põdevast õest-vennast Amyst ja Elari Markusest, tulekahjus kodust ilma jäänud Muhu perest, nägemise kaotanud arhitektist ja aastaid raske haigusega võidelnud noorest neiust.

Abivajajate heaks on avatud toetusnumbrid:

  • 900 7011 – 5 eurot
  • 900 7012 – 10 eurot
  • 900 7013 – 25 eurot

Välismaalt annetamiseks annetuskonto Swedbankis: EE242200221056068626

Saaja: ALL MEDIA EESTI AS
Selgitus: Inglite aeg

Tagasi üles