RAUL VINNI: Jätaks nende pühade ajal peksmata?

Rusikas. Foto: SH

See on kõigest üks paljudest jõululugudest. See võib juhtuda just nende pühade paiku. Võib juhtuda sinuga. Või sinu lähedasega. Või kellegi teisega. Esimest korda. Või uuesti.

Raul Vinni Foto: Erakogu

Jõuluõhtu. Kingitused. Luuletused. Laste naer. Piduroad ja esimene pits. Siis teine ja kolmas. Tüli, mis tekib tühjast. Võib-olla otsitud tühjast. Nagu tavaliselt. Hääled valjenevad. Purjus pereisa loobib kingipakid üle ukse: olge siis ilma! Nutt. Toidukauss lendab klirinal põrandale. Lapsed saavad tunda isa rusikat ja vahele tormanud ema saab tunda, et see rusikas on sel aastal veel valusam.

Edaspidi mäletavad lapsed pühadest vaid seda, et isa lohistas ema juukseidpidi mööda põrandat.

See on päriselt

Vägivald on haigus.

Nii ränk haigus, et me pahatihti keeldume seda uskumast, ei usu, kui pole ise kogenud. Ema laseb mehel oma  lapseohtu tütart aastaid pilastada? Mees määrib naise näo verega ja lükkab ta siis laste ette: vaadake nüüd oma ema!? Sellised lood ei juhtu ju ometi päriselt ja päris inimestega!? Vägivald ei küsi ei ajast, ei kohast.

Lihtsalt juhtus olema jõuluaeg. Lihtsalt võtsin pitsi või kaks. Lihtsalt tuli selline tuju.

Pühade ajal on kõigil lihtsalt rohkem aega. On rohkem juua. Rohkem jaksu lollusi teha. Rohkem silma all neid, keda iga päev ei näe. Sugulased. Võõrsil töötavad pereliikmed. Ja läheb klaarimiseks. 

Vägivald ei vaata, keda ta vallutab. Vahel võtab mehe. Vahel hullutab naise. Juba ammu ei lange lähisuhtevägivalla küüsi ainult mehed-naised. Kolki saab ema, peksa saab isa. Vanaemast-vanaisast rääkimata. Karkudega vanamemme, kes enam õues ei käi (ja ei saa ka põgeneda), peksab poeg, memme liha ja veri. Peksab sellega, mis kätte juhtub. Peksab ahjuroobiga. Poeg nõuab raha. Vahel läheb tal süda siiski haledaks: siis ta ei klohmi memme, vaid tolle koera ja kassi. Loomad pagevad alati niipea, kui meest silmavad. Sinikate kohta valetab memm küsijatele: “Kukkusin.”

Karkudega vanamemme, kes enam õues ei käi peksab poeg, memme liha ja veri. Peksab sellega, mis kätte juhtub."

Pere, kus ema elab koos joodikust pojaga. Kiirabi käib siin tihti: kord turgutab ema, kellelt poeg pensioniraha on välja pomminud, ja siis jälle  poega, kes on end koomasse joonud. Aga ema ei ütle sõnagi poja vastu.  

Vahel vägivald nagu polegi vägivald, nii kõvasti erineb ta korralikust keretäiest. Mõni ei peksa, vaid ähvardab ennast ja teisi tappa. Võtab ära armsa asja ja laamendab. Ahistab ja vägistab. Päriselt ja sõnadega. Manipuleerib ja jälitab. Hirmutab ja alandab.  Seda rida võiks pikalt jätkata.

2017. aastal sai Kuressaare politsei pühade ajal kümne päevaga 12 väljakutset. Tosinkond tüli, lõhkumist, vägivallajuhtu. 2018. aasta lõpul oli väljakutseid poole vähem. Poole vähem nuttu, sinikaid, purunevate nõude klirinat. Loodetavasti oligi kõike kaks korda vähem. Sest vägivalda pole kunagi vähe. See lihtsalt püsib peidus, silma alt ära. Ei taha ju pahandust. Püha öö. Vaikne öö. Ta ju armastab mind, tal on tegelikult kuldne süda. See oli ju esimene kord. Saab kaineks ja palub andeks. Las ta olla. Laste pärast.

Pole häbiasi abi küsida

Vägivald ei ole pere siseasi. Kui kuuled naabriperes sõimu, kisa, appihüüdeid või peksmist, helista kohe politseisse. Helista ka siis, kui sa näed, et laps vajab abi.

Mul on üks soov. Jätaks nende pühade ajal peksmata. Jätaks kiusamata. Teeks endale kingituse, suruks küüned rusikasse ja tunnistaks, et kui inimeseks jääda ise ei jaksa, siis pole häbiasi abi küsida. Ka sina oled ohver. Oma haiguse ohver. Ohvriabi aitab sind. Helista 116 006.  Helista ohvriabisse. Nemad ei mõista sind hukka. Nad kuulavad ja annavad nõu, kuidas sammukese haaval taas inimeseks saada.

Las see olla sinu pühadekink, vägivallatseja. Ülejäänud elu, mis inimese nime väärt.

• Lasteabi 116 111
• Ohvriabi kriisitelefon 116 006
• Saaremaa naiste tugikeskus 53 098 919