SUUR MAA, SUURED ASJAD: Sõpru tuleb hoida

Neeme Korv, Äripäeva ajakirjanik Foto: Eero Vabamägi / Postimees

15. aprill aastal 2014 oli toonase peaministri Taavi Rõivase tähetund. Valitsusjuhina kindlasti, aga võib-olla üldse üks helgemaid hetki poliitikuna – väljaspool edukaid valimistulemusi muidugi.

Rõivas oli visiidil Helsingis, pärast kohtumist Soome ametivenna Jyrki Kataineniga tuldi ajakirjanike ette. Hakatuseks üllatas kõiki Soome valitsuse pressiesindaja, teatades, et pressikonverents tuleb sedapuhku läbivalt soome keeles. Nii sündis. Rõivase heast soome keelest olid üllatunud nii Soome kui ka Eesti ajakirjanikud. Ja muidugi avalikkus.

Kuigi see oli kahtlemata osav või isegi oma rabavas lihtsuses odav PR-trikk, tuleb tunnistada, et tulemus oli hiilgav. Eesti imago, mis eri põhjustel ei ole üle lahe sageli ülearu kõrge, sai korraga positiivse süsti. YLE uudistes polnudki jutte mõne kalevipoja "kangelastegudest", vaid Eesti peaministrist, kes puhub soravalt suomea´d.

Seda lugu on põhjust meenutada täna, kui Eestit väisab Soome värske peaminister Sanna Marin. 34-aastane sotsiaaldemokraat pole ainult noorim valitsusjuht oma koduriigi ajaloos, vaid "pesamuna" oma ametikaaslaste seas kogu maailmas. Loomulikult on noor naine äratanud maailma meedias suurt tähelepanu. Marin ise on öelnud, et vanus ja sugu ei mängi poliitikas rolli, olulised on ideed ja nende teostamine. Ma ei mäleta, millal Financial Times oleks pühendanud näiteks Jüri Ratasele nii pika artikli, nagu kirjutati Marinist.

Eesti praegune valitsus "tervitas" uut peaministrit siseminister Mart Helme avaldusega, mida on juba nii palju tsiteeritud, et üle rääkida pole mõtet. (Jah, Mart Helme, me kõik saime aru!) Meedia on praegusajal üleilmne, seesama Financial Timeski tsiteeris Eesti nurgatagust raadiojaama, kus Helme rohmakas lause kõlas. Tähelepanuta seda jätta ei saanud, kuid Marin näitas omalt poolt klassi, pöörates halvustava mõtte enda kasuks.

Kogu selle pläma juures, mis mullu suust välja aeti, oli see minu arvates EKRE liidrite suurim fopaa. Diplomaatias on väliste märkide keel ülitähtis. Marin näiteks läks esimesele visiidile Rootsi, nüüd tuleb Eestisse. Me oleme lähinaabrid, isiklikud kontaktid on olulised.

Kuigi ühest küljest paistab praegusaja keeruline maailm liikuvat individualismi suunas, vajab igaüks sõpru ja toetajaid. 2020. aasta algas väga ebameeldiva ja üliohtliku rahvusvahelise konfliktiga Ameerika Ühendriikide ja Iraani vahel. Väikeriikide positsioon on niigi sellistes asjades keeruline, lisaks on Eesti värskelt ametisse astunud ÜRO julgeolekunõukogu valitud liige. Seega – suhteid tuleb hoida, mitte neile sülitada.

Riigikogu spiiker Henn Põlluaas (EKRE) rääkis hiljuti ERR-ile NATO ja Euroopa Liiduga liitumise eelsest ajast, et "toona oli maailm konfliktivaba, kõik vaatasid roosade prillidega lootusrikkalt tulevikku" ja Venemaa polnud agressiivne. 

Viimasel ajal on taas tolm pühitud vanalt ideelt, et riigikogu liikmed vajaksid oma igapäevatöös abisid. Lugedes mainitud lõiku Põlluaasa intervjuust ja meenutades ainuüksi toonast verevalamist Tšetšeenias, tekkis mõte, et ilmselt kuluks mõni helgem pea tõepoolest rahvasaadiku kõrvale ära. Võib-olla jääks siis mõni kahjulik rumalus avalikus ruumis välja ütlemata.