LUGEJA KIRI ⟩ Pidagem oma pärandist lugu ehk Südameharidusest

Georg Ots

FOTO: Rahvusooper Estonia

“Seal, kus rukkiväli lagendikul heljub, kõrge kuusik kohab mäenõlvakul...”

Kord küsis keegi tuttav mult selle laulu sõnu. Pidin tunnistama, et ei tea neid sõnu peast. Appi tuli internet. Ise ka imestasin, et need sõnad sealt leidsin. Samas oli hea tunne, et vanaema-aegseid laule ikka veel elus hoitakse.

Tunnustan raadio Kadi “Soovisaadet” just sellepärast, et seal elavad need vanad laulud oma täisverelist elu. Sellevõrra on meie muusikamaailm rikkam, mitmekesisem.

On täiesti arusaadav, et noortel on omad laulud – nii on see olnud igal põlvkonnal. Ja ilus on teise põlvkonna laule mitte põlata. Kui vahel tuleb jutuks eesti muusikaelu, on vanem põlvkond truult uhke Georg Otsa, Heli Läätse, Jaak Joala, Silvi Vraidi üle. Laulja Ivo Linna mahub nii noorte kui ka vanemate inimeste maailma. 

Eesti luuleski on oma võidukarikahoidjad, nagu Doris Kareva, Leelo Tungal, Ingel Tael ja teised.

Olevat saabunud aeg, mil iga inimene võivat kirjutada raamatu. Usun sellesse. Põlvkonnad ammutavad üha enam vaimutarkust juurde. Kui haritud on noored!

Mõni aeg tagasi andis Kuressaare gümnaasiumi pedagoog Gen Noa mulle retsenseerida ühe õpilase essee Eino Leinost. Kui olin selle läbi lugenud, oli mu esimene mõte: see vajaks kirjastamist! See oli nii hästi kirjutatud. Praegu on noor põlvkond lihtsalt vägev! Ei saa teha üldistust, et noored on hukas – siis jääb ütlejal endal midagi vajaka. Eesti noor luule otsib alles oma kohta kirjanduses. Muusika samuti...

Kippudes eelkõige negatiivset nägema, oleme oma vanemate päranduse suhtes pimedad, kurdid. Küsite ehk, kas probleem on tõesti pärandist lugupidamises? On ikka! Peame seda rohkem väärtustama! Vajalikke samme selleks on tehtud näiteks murdekeele elavdamisega.

Meie aeg on, nagu ta on: ka vigade ja viltuvedamistega. Seda on tunnetanud ja tunnetab iga põlvkond. Kuid sellest õpitakse! Tundsin külamemme, kel oli neli klassi haridust, kuid tal oli südameharidus! Ta ei tõmmanud  põlvkondade vahele joont, mis neid eraldaks. Ta liitis need ühte, rõhutades: peame õppima hindama iga põlvkonna pärandust!

Enda Naaber, muhulane

Tagasi üles