/nginx/o/2020/02/10/12933790t1h25dd.jpg)
“Kuidas ja kas me igapäevaselt üldse mälestame ja meenutame neid mehi, tänu kelle vaprusele me nii Eesti Vabariigi kui ka Tartu rahu 100. aastapäeva tähistada saame? Või mainime neid üksnes Eesti Vabariigi pidupäevadel?” küsib Vabadussõja Ajaloo Seltsi kuuluv Jaan Tamm.
/nginx/o/2020/02/10/12933788t1h597d.jpg)
Tartu rahulepingu 100. aastapäeva künnisel tõstatasid Saaremaa vabadusvõitlejate ühingu liikmed valusa küsimuse Vabadussõja kangelaste haudade tähistamisest Saaremaal (“Kangelaste hauad ootavad tähistamist”, Saarte Hääl, 1. veebruar).
Kuna probleem on oluliselt laiem ja haarab väga paljusid linna- ja maakalmistuid, kuhu on maetud Vabadusristi kavalere, aga veelgi enam Vabadussõjas langenuid, peatun sel teemal veidi pikemalt.
Olen Eesti muinsuskaitse seltsi liinis ja sõjahaudade komisjonis viimased kümmekond aastat aktiivselt tegelenud Vabadussõjas langenute üksikhaudade ja kalmistutega – ehk vahepeal auklikuks muutunud mälu taastamisega. Seetõttu julgen öelda, et eeldused selleks, et kõik Vabadussõjaga seotud kalmud ja kalmistud oleksid tähistatud ning korrastatud, on olemas. Kohustab meid ju selleks sõjahaudade kaitse seadus, mille vabariigi president allkirjastas 2007. aasta 11. juulil. Selle seaduse paragrahv 4 sätestas sõjahaudade arvestuse, paragrahv 5 nende kaitse ja paragrahv 10 ümbermatmise.
Tollases poliitilises olukorras oligi neist kõige tähtsam paragrahv 10. See võimaldas pronkssõduri monumendi (mitteametlikus kõnepruugis Aljoša) üleviimise ja selle lähedusse maetud, nn Tallinna vabastamise käigus hukkunud punaarmeelaste ümbermatmise Tõnismäelt Tallinna Kaitseväe kalmistule.
Oluliselt keerulisem oli aga paragrahv 4 ehk sõjahaudade arvestusega joone peale saamine. Ehk kui palju neid haudasid on ja kus need paiknevad. Pärinesid ju viimased andmed selle kohta 1939. aastal ilmunud koguteosest “Eesti Vabadussõda II”. Selle järgi peeti langenute üldarvuks 3588, neist 233 ohvitseri ja 3355 sõdurit. Kuna hilisema Nõukogude okupatsiooni tingimustes polnud selle teemaga võimalik tegeleda, siis jäidki need arvud käibele rohkem kui 50 aastaks.
Vabadussõjas langenute nimede ja matmiskohtade väljaselgitamisega hakati kohe tegelema muinsuskaitseliikumise hoogustudes 1980. aastate lõpus. 2009. aastal pidi üks selle tegevuse initsiaatoreid Mati Strauss vahekokkuvõttes tõdema, et sama aasta juuniks ehk Võnnu lahingu 90. aastapäevaks oli arhiiviandmete jms abil tuvastatud vähemalt 5865 Vabadussõjas langenud, haavadesse ja haigustesse surnud või mingil muul viisil sõjateenistuses surma saanud sõjamehe nimi. Neile oli lisandunud veel 665 tsiviilohvrit, kellest 643 lasid maha punased, 14 Vene valgekaartlased ja 8 Soome vabatahtlikud.
Seega leiti eelnenud 20 aasta jooksul vabatahtlike abiga veidi üle tuhande haua, mis olid Nõukogude okupatsiooni järel säilinud. 2009. aastal selgus ka, et vaatamata sõjahaudade seadusele oli lõpuni läbi mõtlemata, kuidas seda rakendada. Eriti seda osa, mis puudutas sõjahaudade kandmist vastavasse nimekirja, samuti kalmistute ja territooriumi omanike teavitamist, kus territooriumil sõjahauad asusid.
Sõjahaudade seadusest tulenevat sõjahaudade komisjoni ei õnnestunud kaitseministeeriumil pädevate spetsialistide vähesuse tõttu korralikult käivitada. Hoopiski vaeslapse ossa jäi aga kohalike omavalitsuste ja kalmistute omanike teavitamine nende territooriumile jäävatest Vabadussõja haudadest.
Seepärast tegi Eesti muinsuskaitse selts kui aastaid selle problemaatikaga tegelenud vabaühendus kaitseministeeriumile abistamisettepaneku sõjahaudade inventeerimiseks. Minister Jaak Aaviksoo võttis ettepaneku tänuga vastu. Aastail 2010–2012 sõitsid vastava töörühma liikmed Mati Strauss ja Ain Krillo seitsme ekspeditsiooni käigus läbi kõik maakonnad, said uut infot 1117 Vabadussõjas langenu ja punase terrori ohvri, samuti üheksateistkümne 1924. aasta mässukatse ohvri matmispaiga kohta.
Koostatud hauakirjeldused kõigi vajalike andmetega kanti Exceli tabelisse, kalmistukaardid märkega haudade asukoha kohta prinditi aga välja. Lisaks tegi Ain Krillo iga haua fotode slaidilehed. Kõik see maakondade kaupa koondatud materjal anti nii paberkandjal kui ka digiteeritult üle tollasele tellijale kaitseministeeriumile. See omakorda edastas need hiljem Eesti sõjamuuseumile, kellele delegeeriti täies mahus ka sõjahaudu puudutav tegevus.
Meil on nii kultuurimälestiste kui ka sõjahaudade register. Kui 2018. aastal Vabadussõja alguse 100. aastapäeva tähistamisega seotud teavet koguti, selgus aga, et nende haudade asukohast kasvõi Tallinna kalmistutel puudub info ka haldusettevõttel Tallinna Kalmistud endal.
Parem polnud olukord Saaremaal. Nii muinsuskaitse kui ka muuseum kinnitasid mulle, et neile pole sellist infot edastatud.
Hoopiski kurb on see, et Eesti taasiseseisvumise järel on viimase kümne aastaga – mil viidi läbi täiendav inventeerimine – paljud juba varem teada olnud Vabadussõja hauad hooletusse jäetud. Mis veelgi hullem, pealematmistega likvideeritud, kuna kohapeal pole pidevat järelevalvet ja puudub ka teave nende haudade olemasolust.
Nii avastataksegi alles palju hiljem, et paljud hauad on pealematmise käigus likvideeritud. Optimismi ei lisa ka hiljutine uudis Saaremaa viie kalmistuvahi lahtilaskmisest. Nii kaotatakse viimasedki sidemed kohalike ajaloolise mälu kandjatega.
Siin on paslik tsiteerida “Eesti Vabadussõjas langenud Eesti sõdurite sõjaväljahaudade korrashoidmise seadust”, mille riigikogu võttis vastu 19. juunil 1925. Seaduse 1. paragrahv ütleb: “Eesti Vabadussõjas langenud Eesti sõdurite sõjaväljahauad jäädvustatakse. Sõjaväljahaudade asupaikade kindlakstegemine ja korrashoidmine on valla omavalitsuste kohus.”
Kuna praegune olukord sõjahaudade osas on kahjuks omane paljudele valdadele, otsustasid Vabadussõja Ajaloo Seltsi liikmed Mati Strauss ja Ain Krillo anda Saaremaa vabadusvõitlejate ühingule edasi Saaremaa sõjahaudu puudutava teabe, mis juba aastaid mingil seletamatul bürokraatlikul põhjusel Eesti sõjamuuseumi riiulitel või arvutites tolmu kogub.