LAPSEVANEM ⟩ Usalda oma last!

Ema ja laps. Foto on illustreeriv.

FOTO: unsplash.com

“127 päeva enne poja lõpuaktust püüan ma usaldada oma lapse oskust aega planeerida, uskuda tema võimekusse sooritada kõik eksamid just nii, et nendes on täpselt nii palju, kui tema sel hetkel suudab anda,” kirjutab lapsevanem Siret Liiv.

Siret Liiv

FOTO: Maanus Masing / Saarte Hääl

Aasta 2020 on meie peres lõpetamiste aasta. Koolide lõpetamise aasta. Meie esiklaps lõpetab ülikooli. Pere keskmine teeb lõpuspurti gümnaasiumis ja pesamuna jätab hüvasti põhikooliga. Ja mina ise... ka mina ise peaksin sügiseks järjekordse kooliga ühele poole saama. 

See viimane fakt ei oma praeguses loos tegelikult vähimatki tähtsust. Mõlgutan mõtteid eelkõige just selle lapse osas, kes kevadel gümnaasiumi lõpetama hakkab.

Paanika oli asjatu

Kui tütar 12. klassi lõpetas ja pealinna minema hakkas, küsis ta minult, miks ma ei nuta, et ta kodust ära läheb. Ei, ma ei ole kaugeltki see lapsevanem, kes mõtleb rõõmustades, et lõpuks ometi on kodus üks suu vähem toita. 

Ma lihtsalt teadsin, et ta saab hakkama. Ja nii ütlesingi talle, et nutmiseks pole põhjust, sest ta on minust vaid telefonikõne kaugusel. “Anna märku, kui mind vajad, ja juba mõne tunni pärast olen kohal.” Ta kasutas seda võimalust ja ma olin kohal, kui ta seda vajas.

Toona, kui tütar oli oma elu iseseisvumise lävel, mõtlesin, et tema pärast pole vaja muretseda. Küll aga kartsin juba ette aega, mil vanem poeg peab kodust eemal ise majandamisega hakkama saama.

Elu näitas meie perele, et mu liigvarane, küll hästi varjatud, aga siiski mõjuv paanika, oli asjatu. Poja iseseisvumine tuli varem, kui plaanisime, ja ta tõestas, et mees saab hakkama. Ja saab hästi hakkama. Ütlen mees, sest poisi tegi temast vaid vanus.

Tulles tagasi 127 päeva pärast lõppeva kooli juurde – mida mõtlen või tunnen ma täna, just praegu? On kummaline käia e-koolis kontrollimas 19-aastase täismehe puudumisi ja hindeid. 

Ma mõistan täiesti, mida ta tunneb, kui ema liiga palju mingite asjade osas oma küsimustega pinda käib. Tema tunne, et teda ei usaldata, on igati õigustatud. Jah, arusaadavatel põhjustel pean ma emana neid asju küsima. 

Ma ju muretsen. Ma ju tahan oma lapsele parimat. Kas ta ikka teab, et olen valmis teda aitama? Kas ta mõistab, kui palju lõvi minus tegelikult peidus võib olla, kui küsimuse all on minu laps, tema au ja uhkus?

Ma tean oma lapse südamesoovi. Ma tean, mis on tema kirg. Ma tunnen teda. Ma tean, mis on tema võimed. Seetõttu ei oota ma temalt mitte midagi ületamatut.

Ma ei vaja medalit lõpuaktusel. Ma ei vaja suurepäraseid hindeid. Ma vajan vaid teadmist, et minu torkimine ja pidev küsimine ühe või teise asja kohta annab tulemuseks selle, et suvel saab ta kergemalt hingates öelda: hea on, et pingutasin. 

Vabadus võis tunduda mõningail päevil kohati kättesaamatu. Ütlen vabadus sellepärast, et selles vanuses võivad mõned tavalised kohustused piirata.

Lapsed tahavad sel eluperioodil kõrgelt lennata. Tahavad minna ja olla sõltumatud. Emale on lastest lahti laskmine paras pähkel pureda. Enda taltsutamine, et ei loeks moraali, et ei kontrolliks liiga palju, ei ole lihtsate killast. 

Ta saab hakkama!

Emana kipud ikka hädaldama vähese uneaja pärast. Muretsema selle pärast, kas laps on ikka söönud. Pabistama autosõitude ja pidude pärast. Eriti perioodil, mil peaks keskenduma oma tuleviku väljavaadetele. Ja siis sellele, sellele ja veel sellele ... Stopp! Hinga! Ta saab hakkama! Sa tead seda!

Hingan! Ja ütlen endale – täna, 127 päeva enne poja lõpuaktust püüan ma usaldada oma lapse oskust aega planeerida. Usaldada tema oskust olukorda hinnata. 

Uskuda tema võimekusse sooritada kõik eksamid just nii, et nendes on täpselt nii palju, kui tema sel hetkel suudab anda. Ja mina usun koos temaga, et olgu lõputunnistusel 5 või 3, on igal emal-isal igal juhul põhjust lõpuaktusel silmanurgast uhkusega pisarat pühkida ja öelda koos: “Me saime hakkama!”

Ilmunud Kuressaare gümnaasiumi ajalehes Meie KG sarjas “n päeva lõpetamiseni”. 

Tagasi üles